26.07.2022
Lana Leemets kommunismiohvrite memoriaali juures.
“Eesti on hambutute riik, kuid ise aitab kõiki, keda on võimalik” – see on esimene mõte mu peas, kui mõtlen hambaravist ja selle 40-eurosest riiklikust hüvitisest.
Hambaravi on oluline ja igapäevaselt lahutamatu osa meie tervisest – eks kõik ole teadlikud sellest, kuidas esmapilgult kahjutu hambapõletik võib tervist kahjustada. Meie hambaravi korraldus vajab parema rahvatervise nimel muudatusi ja nende teostumine eeldab omakorda tõsist asjasssesüüvimist ning kindlameelseid ja otsustavaid samme. Hambaarstiteenus peab olema piisavalt kättesaadav kõigile ning riik võiks hüvitada selle tasust vähemalt kuni 50% aastas. Ma usun, et see aitaks palju inimesi, eelkõige neid, kelle sissetulek ei võimalda läbida vajalikke ravikuuri ja nad on sunnitud võtma laenu või kasutama hambaravi teenuseid üsna harva.
Ma loen palju meediat, aga pole veel kordagi juhtunud peale sattuma sellele, et keegi kõnealusel teemal tõsisemalt räägiks. Pakutakse küll igasuguseid asju, isegi soovahetusoperatsioone maksumaksja kulul, kuid sedasama hambaravihüvitise tõstmist mitte.
Operatsioon soomuutmise eesmärgil kuulub minu arvates sisuliselt ilukirurgia valdkonda, nagu näiteks ka rinoplasktika ehk nina korrigeerimine. Kui inimene tunneb enda nina suhtes kompleksi või sarnaselt transoolistele inimestele langeb depressiooni, siis ta läheb vastava erialaarsti juurde, maksab operatsiooni ise kinni, mis on ka õige ja õiglane, kuna soov ja tarve muuta midagi enda välimuses pole parema tervise huvides. Vähemalt mitte sedalaadi, mis näiteks südame sondeerimise operatsioon, mis nõuab võimalikult kiiret kirurgilist sekkumist, vastasel juhul inimene lihtsalt sureb ära. Ja mis on asja tuum – sugu vahetada on kõigiti vabatahtlik, pole vahet, kas operatsioon toimub täna või kahe aasta pärast.
Keegi väidab kindlasti, et enda taskust operatsiooni eest maksmine võib põhjustada depressioon ja enesetappu. Paraku inimese aju ongi loodud sellisel kujul, et me võime langeda depressiooni või mõelda enesetapust mis iganes põhjustel. Ma pole uurinud statistikat, aga olen kindel, et koroonakriis on tekitanud vaimseid häireid paljudel inimestel, sealhulgas ka keskmisel hambutuks jäänud töölisel, eelkõige aga koolilastel, kes keset koroonakriisi olid mäletatavasti sunnitud istuma kodus justkui vanglas, selle asemel, et avastada maailma enda ümber. Keegi ei räägi nendest inimestest – kas depressiooni langeda võib vaid LGBTQ+ esindajad?
Arvatavasti mõni “ultratark” vastab selle peale, et need pole ühed ja samad asjad, ja ma ei mõistvat neid inimesi, kes tunnevad end oma kehades võõrastena. Aga analüüsigem kõnealust olukorda ka mõnest teisest küljest. Hiljuti intervjueeris Ksenija Sobtšak oma YouTube’i kanalilt nähtavas jutusaates ( YouTube’i kanal “Осторожно: Собчак”, 17. 05. 2021) noori, kes sündisid tüdrukutena, aga lasksid opereerida ennast poisteks, siis tagasi tüdrukuteks. Üks noortest, niiöelda sarisoomuutja, sünnijärgselt nime poolest Kira Vološina, tunnistas saatejuhile, et paljud, kes on läbi käinud sama tee mis tema, on varem või hiljem seda kahetsema hakanud.
Statistika ei pruugi alati siin tegelikkust peegeldada, sest esiteks pole igaühel kerge sellest rääkida ja teiseks, paljud, kes soovivad sooritada nn detransition’ i ehk naasta oma algse soo juurde, arvatavasti kardavad ühiskonna ja LGBTQ+ kogukonna hukkamõistmist. Neiul on olemas grupp, mis on loodud just inimestele, kes soovivad teha detransition’ i ning oma isikliku kogemuse põhjal ta kritiseerib statistikat. Vološina arvates seisneb peamine probleem selles, et soovahetusoperatsiooniks loa saamine on liiga lihtne ja leidub vähe tõelisi ja pädevaid asjatundjaid, kes oskaksid selliste inimestega ja nende muredega tegeleda. Mured, mille juureprobleemid algavad eelkõige inimese peast, mitte genderist. Näiteks Walt Heyer ütles kunagi: “Loobusin ühelt soolt teisele üleminekust veidi enam 25 aasta tagasi. Sain teada tõe: hormoonid ja kirurgia võivad küll muuta teie välimust, kuid miski ei muuda teie soo muutumatut fakti”.
Kui me vaatleme pilti üldiselt, siis näeme, kuidas igapäevaselt aetakse vaid ilusaid jutte sellest, kui suurepärane on meie tervishoiusüsteem. Vabandust, kuskohas!?
Seisavad ju inimesed meil ravijärjekordades kuid ei saa spetsialisti juurde, ja meie valitsuses aastaid passivad poliitikud vaid jagavad suuresuiseid lubadusi asjaga tegeleda, aga nagu tegelikkuses näeme, aastaid aina jookseb ja probleem jääb lahendamata. Kordan, kõige hullem on selle kõige juures see, et inimesed on sunnitud võtma hambaraviks laenu. Elame küll kaasaegses ja modernses euroopalikus heaoluühiskonnas, aga ometi on meil hambaravi muutunud tavainimese jaoks vaat et lausa taevakõrguselt kättesaamatuks.
Mõni “tark” ajab juba tüütuseni kulunud juttu, et süüdi selles kõiges on ei rohkem ega vähem kui sõda. Ei, ei ole! Antud probleem on tekkinud juba mitmeid aastaid varem, ammu enne seda. Kui näiteks röntgenipilt maksab 80 eurot ja aasta hüvitis on 40 eurot, siis see on halenaljakas. Pildi tegime küll ja maksime kinni, aga kuidas hambaraviga, vot keegi ei tea.
Väga palju küsimusi tekitas ka hiljuti silmajäänud artikkel, kus küsiti vähihaigete laste raviks 20 000 eurot. Operatsiooni kaudu vastassoole üleminek on tase, milleni Eestis pole veel praktiliselt jõutud. Esmases järjekorras peavad olemas põhiasjad, nagu näiteks hammaste ja vähihaigete laste ravi. Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad rahulikult taluda, kui nende taskust võetakse raha selle tarbeks, et keegi Paul tahab saada Pauliineks, samal ajal teades, et et haige väikelaps kannatab ja vajab ravi. Inimesed võtavad laenu hambaravi tarbeks ning see kõik ei huvita kedagi, sest tähtsam olla austada Paulide vaba tahet.
Lana Leemets