04.06.2022
Lana Leemets EKRE kongrressil.
Kaja Kallase tegu on tekkinud Eesti ühiskonnas tõelist furoori, kuid ma usun, et need, kes sarnaselt minule jälgivad poliitilisi sündmusi kasvõi visates pilgu meediale, tundsid, et antud valitsuse lagunemist oli võimatu vältida – kui see ei juhtuks täna, siis mõne nädala pärast.
Minu jaoks kinnitas Kallase samm, mille ta otsustas eile astuda, mitte seda, et Eesti esimene naispeaminister on “Euroopa raudne leedi”, vaid nagu varem on öelnud Andrus Ansip, “isekas mõisapreili”. See pole vaprus ja julgus, nagu paljud Reformipartei ja Kallase pooldajad väidavad, vaid argpükslikkus ja võimetus suhelda koalitsioonipartneriga.
Minu arvates seisneb Eesti poliitmaastiku peamine probleem mitte selles, et üks on liberaal ja teine konservatiiv, vaid et opositsioonil ja koalitsiooni vahel puudub koostöö ning tahe ja võimekus selleks. Eriti praegu, kui nii välis- kui ka sisepoliitikas valitseb terve jada olulisi probleeme, mida saame ületada vaid pingutades üheskoos meie vabariigi ja nii selle kui ka terve muu maailma rahu nimel.
Meie nüüdsete erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste, nende omavaheliste vastuolude ning “kahvlissejooksnud” ja üksteise suhtes nii kompromissitu poliitika tõttu olemegi jõudnud punktini, kust enam pole tagasiteed. Kas just see pole märk sellest, et tipp-poliitikud korraks maha istuksid ja üritaksid selgusele jõuda, mis meie ja ühiskonnas toimub? Eelkõige aga, kuidas nende poliitiliste mängude tõttu kannatab suuresti tavarahvas? Needsamad meie väikese maa ja ühiskonna inimesed, kes kunagi on võimulepürgijaid ja võimureid usaldanud ja selle usalduskrediidi alusel valiku ühtede või teiste erakondade või kandidaatide kasuks langetanud.
Täielikult nõustun Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederiga, et õiglasem oleks peaministril oma sõnadest kinni pidada ning astuda tagasi. Ta ise on ju lubanud nii talitada, kui lõhe valitsuspartnerite vahel lastetoetuste küsimuses nii suurekskärisenuks osutub.
Millist eeskuju näitab niisugune oma sõnade söömine kasvavale põlvkonnale, teistele riikidele ja noorpoliitikutele? Loomulikult tekib mulje, et ongi uusnormaalsus, kui poliitikud meile “uusausust” õpetavad ning et enam ei tarvitse olla alati aus ega väärikas ning kumbki omadus ei ole enam oluline.
Isamaa on alati toetanud lastetoetuste tõstmist ja Reformierakond on seda teades jõudnud Isamaale juba isegi koalitsiooni moodustamiseks ettepaneku teha. Kas kellelgi on jäänud kahtlusi, et probleemiks oli lastetoetuste teema? Kindlasti ei olnud, otsiti lihtsalt põhjust või ettekäänet, et koalitsiooni lammutama hakata, sest koostöö oli täielik null.
Arusaamatuks jääb ka presidendi roll. Karis suurepäraselt teab ja isegi rohkem kui meie, mis toimub ning täidab Kaja Kallase iga soovi. Täna ta näiteks otsustas lasta lahti kõik Keskerakonna ministrid (õiglasem oleks olnud toimida nii ka Reformierakonna omade suhtes), aga järsku homme alustab ta sõda, kas ka lähme temaga kaasa? Kus on see demokraatia ja rahvavõim, millest kõik räägivad?
Üks inimene teeb, mida tahab ja kõik löövad temaga kaasa, küsimata meie, reakodanike, käest, mida meie arvame. Kus on siis demokraatia, kui viiest parlamendierakonnast neli (hiljem kolm, sest sotsid loobusid, ilmselt selle tõttu, et vahest saadi samuti pakkumine uue koalitsiooni moodustamiseks) toetavad teatud eelnõu, mida ka rahva seast üle 60% toetab, aga siis ühtäkki tuleb üks inimene, kes lihtsalt võtab kätte ja ütleb, et TEMA pole selle eelnõuga nõus ja kavatseb protesti märgiks uue valitsuse moodustada.
“Kallas välistab koalitsiooni EKREga” – vot see ongi antud asjas tuumküsimus, millele juba eespool viitasin. Isegi sellisel pingelisel ja kriitilisel ajal nagu praegu, ei jätku Kallasel kindlat meelt ega väärikust, et ta laskub täiskasvanud inimesena(!), selleni, et mängib üdinisolvunud last, kes “sureb, kui kommi ei saa!”. Seda selle asemel, et teiste poliitiliste jõudude esindajatega suhelda ja arutada kujunenud olukorda, et mis nüüd edasi saab?
Ma tunnen uhkust selle üle, et olen Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ja minu esimeheks on Martin Helme, sest viimane on öelnud, et ei välista koostööd Reformierakonnaga ning probleemi pole kellegagi. Kas just see pole täiskasvanu inimese, riigimehe ja liidri õige suhtumine?’
Jätkem tagaplaanile kõik ütlemised, solvamised ja tülid ning keskendugem kriisi lahendusele.
Lana Leemets