Lana Leemets: kas kõrged energiahinnad ongi siis “Paremini hoitud Eesti”?

Eile hommikul sattus mulle järjekordselt silmade ette Postimehe artikkel, kus oli kirja pandud õuduslugu sellest, mida prognoosivad eksperdid sügiseks ja kuidas inimesed hakkavad kannatama.

Alustame otsast peale. Paneme esmalt paika antud probleemi arenemise kronolooogia.

Niisiis, viskame pilgu sügisel toimunud kriisile, mis oligi esimene punane tuli või siis väga tõsine hoiatusmärk, et midagi, mis toimub, on valesti ja hästi see ei lõpe. Inimesteni hakkasid vaikselt jõudma esimesed arved, kus olid üsna “ilusad” arvud, niivõrd “ilusad”, et antud järku hakati nimetama elektrikriisiks ning on toimunud ka meeleavaldus.

Millist lahendust pakkus meile valitsus?

Õige vastus – mingisuguse lahenduse pakkumist polnud ollagi. Kõigepealt hakati hoopis opositsioonis olevaid erakondi süüdistama, seejärel esines peaminister Kaja Kallas enda kurikuulsa poliitilise avaldusega, mis oli lihtsalt irve meile kõikidele näkku.

Iseenesest on muidugi tore, et inimesel on oma vaade, kuidas saab parandada elu Eestis. Nimelt on Kaja Kallas rääkinud ilusaid jutte meie tuleviku võimalustest ehk muu hulgas tuuleparkidest, nagu olen kirjutanud ka mitmes oma varasemas artiklis. Täna on käes juunikuu ja kuskohal on need tema poolt laiasuiselt lubatud tuulepargid?

Isamaa poliitik Aivar Kokk kinnitab mu sõnu viimases Postimehe artiklis “Viimase kümne aasta jooksul pole Eestisse ehitatud ühtegi uut tuuleparki.”

Aga kogu see tsirkus energiaarvete hüvitamisega? Tuletan meelde, kuidas inimesed olid 15-20 euro pärast sunnitud jooksma igale poole ja alandama ennast. Kas see on siis see valimisreklaamis pasundatud “paremini hoitud Eesti”, kui ühed kaaperdavad teistelt raha ja süüdistavad neid endi probleemides? Mulle see jääb arusaamatuks, veelgi mõistetamatumaks jääb, millega ja kuhu vaatavad Reformierakonna valijad?.

Ma ei räägi nendest rahva seas ammuilma oma elu elavatest Kaja naljadest, kuidas tema vanemad pole pensionäridena abivajajad ja, nagu ta viimati ütles, kodanikud peavad ise raha säästma ning mitte lootmagi riigi abile. Nende väljaütlemiste põhjal ei tarvitse olla Einstein, tegemaks järeldusi, et Kallasel on vedanud. Ta on üles kasvanud hõbelusikaga suus, pole kordagi enda elus silmast silma kohtunud sääraste tõsiste probleemidega, nagu praegu meie tavarahvas. Ta pole ega tahagi olla huvitatud tavarahva mõistmisest, raha ju liigub ja rohkem pole vajagi. Oma väljaütlemistega andis ta mõista, et ta ei pea meid inimesteks.

Hiljuti arutles Tallinna abilinnapea Vladimir Svet Postimehe stuudios meie tuleviku üle. Kui seda lühidalt kokku võtta, siis juttu oli sellest, et gaasihinnad võivad olla kujuneda nii karmiks, et inimesed ei jaksa enam neid maksta. Lisaks ähmane lubadus sellest, kuidas gaasisüsteemi uuendusi alles planeeritakse, et lihtsustada meie elu jms.

Vabandust, kus te olite varem? Ammu oli ju teada, et tulevik on meil tume (energia veelgi rohkem kallinedes, sõna otseses mõttes pimedusse vajudes!) ja alles praegu allkirjastatakse lepingut ja loodakse midagi kütteperioodiks ümber ehitada.

Räägitud on ka sellest, et kui kahjulik on see meie loodusele jne, aga see, et inimesed hakkavad istuma pimeduses ja külmas, ei olegi kahjulik!? Jällegi jääb see mäng arusaamatuks. Kui varem teada oli, et antud lahendus eriti ei sobi, sest on kahjulik keskkonnale, kus on siis tuulepargid?

Eestis pole sisuliselt enam keskklassi. See on degradeerunud alamklassi tasemele ja alamklass omakorda langenud veelgi rohkem vaesuse suunas. Valitsus rõhub statistikale. Seda vaadeldes jääb mulje justkui koosneks meil praktiliselt terve elanikkond kas ametnikest, õpetajatest, tuletõrjujatest või arstidest.

Reaalsus aga on selline, et erasektoris palk pole märkamisväärselt kasvanud aastaid ja keegi sellega ei tegelegi, sest meil on mingi müstiline statistika. Ent ka näiteks koristaja või klienditeenindaja teevad ju väärikat, vajalikku ning kõigile kasulikku tööd ning väärivad ka inim- ja elamisväärset palgatõusu. Seega jutt sellest, et inimestel ei jätku raha arvete maksmiseks, võib muutuda vägagi tõelisuseks.

Paljud loodavad valitsuse abile. Nojah, nagu öeldakse, et lootus sureb viimasena, aga kas praegune olukord ei näita seda, et valitsusel on ükskõik, mis meist saab?

Lastetoetuse tõusu ümber käiv “lehmakauplemine” on ilmekas näide sellest, et meie peale lastakse laia kaarega. Kaja Kallas hakkas oma kõnedes lasteaia tasemel manipuleerima aka “teen uue valitsuse, kui Keskerakond ei kummardu minu ees!” Seejärel hakkas tema isa Siim ajama juttu kõrghariduse probleemidest jne. Te olete valitsenud rohkem kui üks aasta, kas valitsuses ei olda selleks, et probleeme lahendada?

Ise kuulen vaid edasilükkamisi ja jällegi on tegu odava väljapressimistaktikaga. Ähvardatakse ka sellega, et tõstetakse rohkem makse. Kust see loogika tuleb, et anname raha, aga tagasi võtame seda võib-olla kaks korda rohkem? See pole mingisugune abi, vaid on abi oletamine!

Ma ei väsi kunagi kordamast seda, et käesolev valitsus on fiasko ja ta rikub meie elu. Aga sina, kallis lugeja, säästa raha ja mine teisele/kolmandale tööle! Keegi ei pea sind aitama, laiskvorst!

Lana Leemets