01.06.2020
Erineva emakeelega õpilasi ei saa lihtsalt niisama kokku panna. Pilt on illustratiivne.
Lapsed on meie ühiskonna alustala ja tulevik, seejuures: “Lapsed on õnnis ja üürike kohustus, mitte omand.” (Dr D. Hewson).
Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 3 järgi tuleb alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid, see tuleneb ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artikli 3 punktist 1, mis sätestab, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Seega tuleb lapse huvide parima kaitse printsiipi pidada tähtsaimaks laste õiguste alaseks põhimõtteks ning kõik ülejäänud normid peavad sellele tuginema ning kõigil tuleb sellest lähtuda.
Lapse parimates huvides on õiguslik üldpõhimõte, mille kohaselt piiratakse täiskasvanute (vanemad, ametiisikud, õpetajad, arstid, kohtunikud jt) mõjuvõimu laste üle. Põhimõte tugineb asjaolul, et täiskasvanud võtavad ainult oma positsiooni tõttu laste nimel vastu otsuseid, kuna lastel puudub kogemus ja olukorra hindamise võime. Zermatteni arvamuse kohaselt peab parima huvi põhimõte järgima iga lapse olulisust arvamust omava isiksusena ning lapse huve ei tohi samastada lapsevanema vajaduste ja huvidega.[1]
Parima huvi printsiip peab kindlasti järgima lapse elu lühiajalist, keskmist ja pikaajalist perspektiivi – meeles pidades lapse õiguste konventsiooni ülemaailmsust ning tõlgendust, mis ei ole sõltuv kultuurist või teisi konventsioonis sätestatud õigusi eirav.[2] Konventsiooni aluspõhimõtete kohaselt on laps autonoomne ja aktiivne õiguste kandja, olenemata oma vanusest. Lapsel on õigus oma seisukohale igas teda puudutavas küsimuses ning õigus ärakuulamisele ja arvesse võtmisele lähtuvalt tema east ja küpsusest.[3]
ÜRO Lapse õiguste konventsiooni osalisriigid peavad seadma eesmärgiks tagada lapsele tema heaoluks vajalik kaitse ja hooldus, arvestades tema vanemate, seaduslike hooldajate või teiste tema eest seaduslikult vastutavate isikute õigusi ja kohustusi ning võtma vastu selleks vastavaid seadusandlikke- ja administratiivmeetmeid (LÕK art 3 punkt 2).[4] Lapse parimate huvidega arvestamise põhimõte nõuab, et lapsi otseselt või kaudselt puudutavates ettevõtmistes ja otsustes arvestatakse kas konkreetse lapse või üldisemalt laste huvide ja vajadustega.[5]
Lähtudes Eesti Vabariigi põhiseadusest on Eesti riik demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Me kõik omame õiguseid, millega kaasnevad ka kohustused, mille eesmärgiks on eelkõige tagada meie turvalisus. Üheks paljudest õigustest on otsustusõigus, mis kuulub ka alla 18-aastasele lapsele. Nagu paljude teiste asjadega elus, ei saa ka laps teha otsuseid ainult enda vaatenurga järgi ning tihti on nii, et noore valikud ei ole kooskõlas vanema otsustega, mis omakorda peavad lähtuma vanema hooldusõigusest ja -kohustusest.
Teatud vanuses hakkab vanemate autoriteet lastele vastu ning tekivad esimesed tõsiseltvõetavamad konfliktid, mille käigus noored näevad, et nad on piisavalt otsustusvõimelised ja teadlikud enda õiguste kasutamiseks. Uuringute kohaselt on mõned noored nördinud, et neil puuduvad igasugused volitused, kuigi näiliselt on neile justkui antud õigus arvamust avaldada.[6]
Laste ja noorte kaasamist siseriiklikul tasandil toonitab Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Laste ja perede arengukava 2012-2020.[7] Mitmes aktis käib esineb termin “arvamuse avaldamine”, kuid tegelikult ja otseselt õigust otsuste läbi viimiseks ei ole kusagil antud. Näiliselt võttes, võib noor minna Toompeale enda arvamust avaldama, aga selle arvesse võtmine “suurte inimeste” poolt ei ole siiski kuidagi moodi noore iseotsustamine.
ÜRO lapse õiguste konventsiooni aluspõhimõtete kohaselt on laps autonoomne ja aktiivne õiguste kandja, olenemata oma vanusest. Lapsel on õigus oma seisukohale igas teda puudutavas küsimuses ning õigus ärakuulamisele ja arvesse võtmisele lähtuvalt tema east ja küpsusest.[8] Tegelikult on võimalik mõista ka mitte veel rääkima hakanud ja ka kõnevõimetu lapse arvamust.
Euroopa Komisjoni uuringust selgus laste rahulolematus kohtus nende õiguste ignoreerimise kohta. Näide: „Kui mu vanemad lahutasid, oli hulganisti inimesi, kes tegid otsuse „minu huvides”. Keegi ei küsinud nõu minult. Mind pandi fakti ette ja ma pidin nõustuma otsustega, mis tehti minu eest. Ma ei ole loll ega võimetu omama enda arvamustolukorra kohta.” (Luksemburg, poiss)[9]
Lähtuvalt enda kogemustest näen, et laste kaasamist praktiseeritakse väga vähe ja kui üldse, siis enamasti puudulikult. Probleemne koht on vanemliku kontrolli ning hooldusõiguse ja -kohustuse vaheline õhuke piir ning vastutuse jagunemine lapse, lapsevanema, riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Ei saa ega tohi pugeda laste mõistmatuse või teadmatuse taha, vaid parandada tuleb lastele ning lapsevanematele pakutavate teenuste ja teabe kvaliteeti, arusaadavust ja kättesaadavust ning lastega tegelevate spetsialistide professionaalsust.
jurist ning lepitaja Õnneli Matt
[1] Zermatten, J. (2010). The Best Interests of the Child. Literal Analysis, Function and Implementation. Working Report, lk 6-7. [http://www.childsrights.org/html/documents/wr/wr_best_interest_child09.pdf].
[2] Zermatten, J. (2010). The Best Interests of the Child. Literal Analysis, Function and Implementation. Working Report, lk 7. [http://www.childsrights.org/html/documents/wr/wr_best_interest_child09.pdf].
[3] Lapse õiguste konventsioon netileheküljel: https://www.riigiteataja.ee/akt/24016
[4] ÜRO lapse õiguste konventsioon, 26. september 1991. a. – RT II 1996, 16, 56.
[5] Ennew, J. (2005). Prisoners of Childhood: Orphans and Economic Dependency. – J. Qvortrup (Ed.), Studies in Modern Childhood: Society, Agency, Culture. London: Palgrave Macmillan.; Milner, J., O’Byrne, P. (2009). Assessment in Social Work. New York: Palgrave Macmillan.
[6] Euroopa Komisjoni uuring netileheküljel: http://ec.europa.eu/justice/fundamental-rights/files/rights-of-the-child_et.pdf.
[7] Laste ja perede arengukava sotsiaalministeeriumi koduleheküljel: http://www.sm.ee/et/lapsed-ja-pered-0.
[8] Lapse õiguste konventsioon netileheküljel: https://www.riigiteataja.ee/akt/24016.
[9] Euroopa Komisjoni uuring netileheküljel: http://ec.europa.eu/justice/fundamental-rights/files/rights-of-the-child_et.pdf.