Laulupeoline: isamaalisuse suure doosi juures ei toonud suur pidu hinge oodatud selgust

Kas keegi meist ikka tuli laulupeolt ära tundega, et nüüd ei loe enam meie maailmavaatelised erinevused, vaid nüüd oleme üks eesti rahvas, kes soovib alles jääda?

Laulu- ja tantsupeol osalenud Ülla Vähk kirjutab sellest, et kogu sündmusel jäi sütitavast ühisest hingamisest justkui midagi vajaka.

“Teatava tühja tunde jättis laulupeo lõpp. Midagi olulist jäi puudu. „Mu isamaa on minu arm“ kui lõpulaul on varasematel aegadel tekitanud oodatud katarsise, nüüd kadus see teiste, veel peale tulevate laulude vahele ära. Nii lõppes asi pisaramaigulise isamaalisuse doosi ülepakkumisega ilma oodatud hinge selgust toova lahenduseta.

Rahvas, kes pole kunagi varem nii tormiliselt lauluväljakule püüelnud justkui midagi erilist ootama, justkui poliitiliste ja ühiskondlike pingete lahendust leidma, jäi oodatust ilma. Seda ei tulnud.

On selge, et see oleks ehk tulnud, kui korraldajad poleks üht eriliselt olulist etappi Eesti ajaloos ja laulmiste ajaloos kramplikult vältinud – vabaks laulmist 50-aastasest okupatsioonist 1988, Alo Mattiisenit ja 5 isamaalist laulu.

Ametlikult väidetakse, et protestivaimu kandmise vajadus on kadunud, oleme nüüd täis-euro-vaba rahvas ja punkt. Aga de facto protestivaimu vajaduse kadumisest ei saa juttugi olla. Nii massiivset ja igakülgset pealetungi rahvuslikele ja traditsioonilistele väärtustele kui praegu, ei ole meie ajaloos veel nähtud. Salakavalalt peale roomavate kaunisõnaliste, kuid lagundavate ideoloogiate vastu on eesti rahva säilimiseks vaja meelekindlamat protestivaimu kui kunagi varem.

Õnneks on protestivaim meie rahval ajaloo tõttu geenides, kuid seda tuleb ka meeles kanda ja julgeda näidata. Tuleb julgeda tunnistada elavat protestivaimu ja selle ajaloolist rolli, eriti oleks seda tulnud teha laulupidude 150 aastapäeva suurüritusel.

Alo Matiiseni laul „Isamaa ilu hoieldes, vaenlaste vastu võideldes…“ oleks tulnud esitada mees- ja poistekooride esituses. See oleks vanema põlvkonna pealekasvavaga ühendanud ja oleks olnud selge katarsisena mõjuv sõnum. Laulda selle asemel Uno Loobi „Isad ja pojad“ oli täiesti mööda kohatäide. Miks seda tehti, on arusaamatu.

Tõnis Lukas päästis mingis mõttes asja sellega, et ütles välja, mida laulda ei lastud: „isamaa ilu hoieldes“ ja kui vaja, laulame uuesti “Peatage Lasnamäe”, tornmaju ümber lauluväljaku pole meile vaja; eestlane olen vabalt vaarisa moodi ja selleks ka jään.

Ma ei pane tingimata laulupeo juhtidele midagi süüks, nemad tegid oma töö hästi ära, aga…

Aeg annab arutust. Kui pinged on üleval, siis vajab asi lahendust. Ja laulupidu tõestas, et eesti rahval on tahe hinge ning alusidentiteetidega inimestena ellu jääda alles.”

Kommentaarid