26.03.2019
Leo Kunnas
Praegust teravaks muutunud maailmavaatelist konflikti leevendaks see, kui kõik osapooled, kaasa arvatud ajakirjandus, väldiks isiklikke solvanguid ja sildistamist, sest vastasel juhul upuvad maailmavaade, argumendid ja faktid reljeefsete väljendite tulva ning tõde kaob solvangute varju, kirjutab EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas arvamusartiklis, mis ilmus täna Delfis ja Eesti Päevalehes.
Kes võitis valimised? Seda parteid ei ole meie erakondade registris, kuid ikkagi saavutati järjekordne ülekaalukas võit 36,3%-ni küündiva tulemusega. Nõnda palju Eesti kodanikke jättis hääletamata. Nad toetasid Võimust Võõrandunute Erakonda.
Miks? Vahest mõni neist lihtsalt ei jõudnud valimistele, aga valdavale enamikule oli see ilmselgelt teadlik valik. Välikampaania ajal kohtasin inimesi, kes väljendasid Eesti poliitika ja poliitilise süsteemi suhtes sedavõrd põhimõttelist lootusetust ja pettumust, et nende ümberveenmine oli võimatu. Minu lootus, et ehk tuleb seekord valima 68-70% kodanikest, ei täitunud.
Mida on kõrvalejäänutel ühist EKRE, Eesti 200, Elurikkuse Erakonna, Vabaerakonna, roheliste, Ühendatud Vasakpartei ning üksikkandidaatide poolt hääletanutega? Need erakonnad on oma poliitiliste vaadete poolest väga erinevad, aga neid neid ühendab üks – nad ei ole olnud võimul. Nende poolt hääletades väljendasid valijad lisaks oma maailmavaatelisele eelistusele ka rahulolematust võimuga. Liidame kokku – EKRE 17,8%, Eesti 200 4,4%, rohelised 1,8%, Elurikkuse Erakond 1,2%, Vabaerakond 1,2%, üksikkandidaadid 0,3% ning vasakpoolsed 0,1% – saame veel 26,8% neist 63,7%-st kodanikest, kes valimas käisid. Pole vaja rohkem arvutada, et näha: Võimust Võõrandunute ja Võimuga Rahulolematute Ühenderakond saavutaks Riigikogus ilma vaevata absoluutse enamuse.
Rahulolematus võimuga ei ole meil uus nähtus. Näiteks 1999. aasta Riigikogu valimistel osales kõigest 57% valimisealistest kodanikest ning EKRE ei ole esimene uus erakond. Meenutame kas või Res Publica kiire kustumisega lõppenud tähelendu ja Vabaerakonna tulekut neli aastat tagasi. Praegusel rahulolematusel on aga laiem kontekst – see on osa lääne demokraatiaid haaranud nomenklatuuri ehk establishmenti vastasest liikumisest.
Rahulolematuid ja ärritunud kodanikke on rohkem kui rahulolevaid. Mis kaal on valimisvõidul või kaotusel, kui see puudutab vaid vähemust? Kas on see ajastu vaim, et nõnda paljud ei ole rahul ning kogu läänemaailm pulbitseb? Miks nad rahul ei ole? Miks tahetakse muutusi? Mispärast kerkivad esile ja tugevnevad uued poliitilised jõud? Kui siin ei ole järelemõtlemise koht erakondadele, ajakirjandusele ja kogu ühiskonnale, siis on mul tõesti raske öelda, kus säärane koht üldse olla võiks.
Rahvas ootab võimukandjatelt, et nad suudaksid olla primus inter pares: näidata isiklikku eeskuju, olla ausad, pädevad, erapooletud ja korruptsioonivabad, kriise ette näha ja ning neile kiiresti reageerida, teha omavahel koostööd ning oma vigu tunnistada. Eksimatust või täiuslikkust vaevalt keegi loodab.
Palju meil selliseid poliitikuid on? Kes peaks neid hindama?
Hindajaid jagub hulganisti, aga keskset rolli täidab siin ajakirjandus. Poliitikuid ja erakondi peaks hindama eelkõige nende poliitiliste otsuste ja -tegude järgi: mida nad võimul olles on või ei ole suutnud ära teha ning milliseid positiivseid või negatiivseid tagajärgi on need otsused ja teod meie riigile ning rahvale põhjustanud.
Võimuerakondade valimislubaduste täitmist ning varasemate poliitikate mõju meie tänapäevale ja tulevikule analüüsiti enne valimisi kahetsusväärselt vähe. Riigi- ja erameedia, mis käsitab ennast sõltumatu kvaliteetmeediana, peaks olema objektiivne ja maailmavaatelt erapooletu. See peaks looma raamistiku ja tingimused, kus erinevaid ideoloogiaid esindavad erakonnad võiksid omavahel võrdsetel tingimustel konkureerida ja sõnalahinguid pidada. Sõltumatu meedia ei tohiks asuda kellegi poolele, sest sel juhul kaotab see oma sõltumatuse ja usaldusväärsuse, kui mitte kõigi, siis vähemalt nende silmis, kelle poolel see parajasti pole.
Kui on olemas valged jõud ja õige pool, peavad järelikult olema ka mustad jõud ja vale pool. Jätsin tahtlikult jutumärgid panemata, sest neile, kes sääraseid konstruktsioone loovad, on need tõelisuseks, millest lähtutakse.
Mida säärane poole valik endaga kaasa tõi? Edgar Savisaare juhitud Keskerakond võitis kõigele vaatamata kahed valimised, kuigi jäi mõlemal korral üksi ega suutnud valitsuskoalitsiooni moodustada. Polnud vahet, palju Keskerakond meedias tuld sai, erakonna pooldajaid see ei kõigutanud.
Keskerakond õppis muudki. Riigi- ja erameedias kõrvaletõrjutud ning sildistatud „must jõud“ lõi oma alternatiivsed meediakanalid, neist kõige olulisemana Tallinna TV. Pärast seda, kui Jüri Ratas erakonna juhtimise üle võttis ning Keskerakond valitsuse moodustas, sai senisest paariast aga mõne aastaga igati ontlik ja parketikõlblik „valge jõud“.
Nüüd jõudis kätte EKRE kord olla „mustaks jõuks“. Kui sean ühte lausesse kokku Eesti kvaliteetmeedias rahvuskonservatiividest loodud libanarratiivi kõlaks see umbes nii: „Kurjategijatest ja endistest kommunistidest koosnev neofašistlik Kremli-meelne erakond, kelle poolt hääletavad ainult idioodid.“
Võib-olla on see minu ja nõukogude ajal sündinud ning kasvanud vanema põlvkonna viga, et oleme sildistamisega harjunud? Tõsikommunistid määratlesid ju fašistidena kõiki, kes jäid ideoloogilisel skaalal neist paremale. Ka sotsiaaldemokraate, kes lisaks kõigele olid kommunistide silmis veel ka reeturid. Sel skaalal oleksid kõik, kes Eesti nüüdisaegse poliitika kontekstis kedagi natsideks või paremäärmuslasteks tembeldavad, ise pesuehtsad fašistid. Kas olen nüüd Eestist natside leidmisel teinud uue rekordi?
Oli sellest narratiivist mingit kasu? Valimistulemus näitab, et ei olnud.
Sama vähe kasu on ka praegustest meediarünnakutest. EKRE toetuse saab põhja lasta vaid erakond ise, ja seda kahel võimalikul viisil: kas liiga järeleandliku koalitsioonileppe või läbikukkunud ja käpardliku võimukasutusega. Need kaks asja sõltuvad aga ainult EKRE poliitikutest endist. Valitsuskoalitsioonist väljajäämine erakonna pooldajaid vaevalt kõigutaks. Maailmavaatelt kõige lähedasem Isamaa kui pikaajaline võimuerakond EKRE valijaid ei ahvatleks. Ka pole karta, et erakond võiks põlissoomlaste kombel lõheneda.
EKRE tõus ja Keskerakonna ümberkujunemine „valgeks jõuks“ on Eesti poliitmaastikul esile kutsunud tõsised nihked. Kuigi Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad mõlemad Euroopa liberaalide ALDE fraktsiooni, ei muuda see nendevahelisi vastuolusid olematuks. Kahele sõsarparteile ei ole meie kitsal poliitmaastikul piisavalt ruumi.
Konfliktist väljub võitjana see, kes suudab võita enda poolele tugevamad liitlased, kaotajat võib aga pikaajalisse opositsiooni jäämise tõttu oodata allakäik või isegi marginaliseerumine. Seepärast teeb Reformierakond kõik endast oleneva, et välistada Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon juba eos. Säärane liit nulliks mitte ainult Reformierakonna tänase võidu vaid ka tulevikuperspektiivi, sestap võitlevad oravad praegu võimu eest kõigi vahenditega. Keskerakond elas pika ja raske opositsiooniperioodi üle tänu sellele, et nende käes oli (ja on siiamaani) Tallinna linnavõim, millele nad toetuda võisid. Reformierakonnal säärast võimsat puhvrit pole. Ainult jõust ehk mandaatide arvust Riigikogus Eesti valitsemiseks ei piisa. Vaja on rohkemat – koostöövõimet, läbirääkimisoskusi ja kompromissivalmidust.
Mitte kellelgi pole tänases Eesti meediaruumis enam absoluutset ülevõimu. Isegi suhtelist mitte. EKRE-l on oma uudisteportaal – „Uued Uudised“. Sotsiaalmeediast on saanud nüüdisaja ideoloogilise võitluse suur tasakaalustaja ja võrdsustaja, aga ka teravdaja – siin pole kellelgi võimalust domineerida.
Paljud on tundnud muret eesti- ja venekeelse inforuumi jagunemise üle Eestis. Suurema tähelepanuta on jäänud aga see, et ka eestikeelne inforuum on juba ammu hakanud mitte ainult jagunema, vaid lausa killustuma. Viimastel kuudel on see protsess oluliselt kiirenenud ja süvenenud. Põhjuse tõin juba välja – riigi- ja erameedia, või siis kriitiline mass seal töötavaid ajakirjanikke – on kaotanud käimasolevas maailmavaatelises vastasseisus sõltumatuse ning valinud poole.
Mida peaksid tegema need, kes on sattunud valele poolele ja kelle kord on kuuluda „mustade jõudude“ hulka? Kas kuulama, kõrvad lontis, ning selle eest veel peale maksma ka, või ühel hetkel lihtsalt pistiku seinast välja tõmbama?
Kui meie esivanemad ei tahtnud vanasti sakstele alluda, käsutati nad mõisa ja anti peksa. On meie seast nüüd võrsunud uus põlvkond saksu, kupjaid, kiltreid, aidamehi ja rehepappe, kes on ennast matsidest kõrgemale seadnud ning võtnud endale õiguse teisi moraalselt nahutada?
Praegust teravaks muutunud maailmavaatelist konflikti leevendaks see, kui kõik osapooled, kaasa arvatud ajakirjandus, väldiks isiklikke solvanguid ja sildistamist. Mõõdukam keelekasutus tervikuna tuleks kasuks, sest muidu upuvad maailmavaade, argumendid ja faktid reljeefsete väljendite tulva ning tõde kaob solvangute varju.