Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Leo Kunnas: riigikaitses on ära tehtud vaid veidi üle poole vajaminevast miinimumist ja Ukrainat haubitsatega abistades oleme võtnud endale riski

-
20.02.2023
Leo Kunnas
© UU

Kui palju suurtükiväge vajaks Eesti kaitsevägi praeguses julgeolekuolukorras, vaadates Ukraina sõja kogemusi? Kui suure lünga on Ukrainale sõjalise abi andmine tekitanud meie suurtükiväele? Mida olukorra parandamiseks ette võtta?

Kriitiline miinimum laiaulatusliku kallaletungi tõrjumiseks oleks üks mitmikraketiheitjate patarei vähemalt kuue relvasüsteemiga ja viis suurtükiväepataljoni, igas pataljonis 18 relva, ehk kokku 90 relvasüsteemi. Võib piirduda ka nelja pataljoniga, aga sel juhul peaks igas pataljonis olema 24 relvasüsteemi.

Eesti on andnud pärast Venemaa laiaulatusliku kallaletungi algust meie de facto liitlasele Ukrainale sõjalise abi korras kolmes järgus kokku nelikümmend kolm 122 mm kaliibriga haubitsat koos kogu selle kaliibri laskemoonaga ja kakskümmend neli 155 mm kaliibriga haubitsat koos veokite ja juurdekuuluva varustuse ja laskemoonaga, mille kogus ei ole avalik info. Seega oleme viimase aasta jooksul loovutanud või kavatseme loovutada kokku 67 haubitsat, mis teeb kokku kolme suurtükiväepataljoni jaoks vajaminevad relvasüsteemid.

Igal otsusel on oma hind. Selle otsuse hind on tõsiasi, et praegu on kaitseväe käsutuses vaid 18 liikursuurtükki K-9 Kõu, mille moderniseerimine on alles pooleli ja lõpetatakse eeldatavasti selle aasta lõpuks. Tänavuse aasta jooksul peaks Eestisse jõudma veel kuus Kõue, siis suureneks meie käsutuses olevate liikursuurtükkide hulk 24 relvasüsteemini. See annaks kaitseväele ühe 24 relvasüsteemiga suurtükiväepataljoni.

Loomulikult võib nii väljaõppe kui ka operatiiv-taktikalistest vajadustest jagada need relvad kahe jalaväebrigaadi vahel, aga säärase jagamise tulemusena tekkivaid 12 relvasüsteemiga suurtükiväeüksusi pataljonideks nimetada oleks enesepettus.

Kaks suurtükiväepataljoni, millel mõlemal on 18 K-9 Kõue, on kaitseväel eeldatavasti 2025. aasta lõpuks või 2026. aasta alguseks, kui Koreast jõuavad kohale veel 12 relvasüsteemi. Selleks ajaks peaks meile jõudma ka Ameerika Ühendriikide sõjalise abi toel hangitavad HIMARS-tüüpi mitmikraketiheitjad koos laskemoona ja muu vajaliku varustusega.

Missugune oleks olukord, kui 122 mm ja 155 mm haubitsaid poleks Ukrainale loovutatud? Sel juhul saanuks juba selle aasta jooksul moodustada diviisi suurtükiväepataljoni kahekümne nelja 155 mm haubitsaga ja igas maakaitseringkonnas suurtükiväepatareid üheksa 122 mm haubitsaga, mis teeks kokku veel kahe pataljoni jagu suurtükiväge. Maakaitseüksuste kaudtulevahendid piirduvad praegu pelgalt miinipildujatega. Koos tulejuhtimissüsteemi moderniseerimisega saanuks meie suurtükiväe kriitiline miinimumvajadus täidetud.

Mõistagi pole säärane lahendus, mida praegune julgeolekuolukord akuutselt eeldaks, nüüd enam võimalik.

Mida siis teha? Tuleks luua diviisi suurtükiväebrigaad mitmikraketiheitjate patarei ja kolme suurtükiväepataljoniga, igaühes 18 liikursuurtükki. Suurema operatiivse liikuvuse tõttu oleks siin eelistatud variandiks ratastel liikuvad relvasüsteemid, mis on roomikmasinatega võrreldes ka hinnalt odavamad.

Seetõttu on kaudtulevõimekuse kahekordistamine kajastatud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis. Teiste erakondade valimisprogrammides kaudtulevõimekuse tugevdamist ei sisaldu. Mingeid sellesuunalisi otsuseid pole täna tehtud.

Kuidas on aga lugu nende relvasüsteemide saadavusega? Toon näite: Leedu on tellinud oma teise jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni tarbeks 18 Caesar tüüpi ratastel liikursuurtükki. Millal leedulased loodavad need kätte saada? 2027. aastal.

On meil sinnani aega? Kuna vastus kuuluks nüüdses aina enam pingestuvas julgeolukorras puhta hiromantia valdkonda, tuleb tõdeda, et oleme Venemaaga piirneva NATO rinderiigina ohtlikult riskeerinud.

On kaks suurt ja põhimõttelist valet, millest meie vastutavad ametiisikud lähtusid, kuni Venemaa laiaulatusliku kallaletung Ukrainale need kummutas.

Esimene neist seisneb selles, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta „jõukohase riigikaitse“ doktriinist lähtudes. Selle doktriini purustas tegelikult juba Donbassi sõda 2014-2015. aastal. Käsitlus, nagu oleks Eestit võimalik kaitsta suurtükiväega, mille suurus on üks mitmikraketiheitjate patarei ja kaks suurtükiväepataljoni kokku 36 liikursuurtükiga, kuulub paraku selle eksliku ja ajaloo prügikasti kuuluva doktriini jäänukite hulka.

Teine suur vale seisneb sellesama doktriiniga kaasnenud strateegilise kommunikatsiooni põhisõnumis, et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem. Kuidas oli ja on võimalik säärast sõnumit meie rahvale edastada, kui laiapõhjalise riigikaitse mittesõjalise osa, sealhulgas ka elanikkonnakaitse hetkeseisule ei saa parimagi tahtmise korral anda kõrgemat hinnet kui „üks“ viie palli süsteemis ning sõjalises riigikaitses on ära tehtud kõigest natuke üle poole vajaminevast miinimumist?

See käib ka Ukrainale antud relvaabi kohta. Ei ole võimalik väita, et üle kolme neljandiku meie käsutuses olnud suurtükiväe relvasüsteemide loovutamine ei oma meile mingit mõju või see mõju on minimaalne. Ka ei saa eitada või pisendada fakti, et meie Ukraina sõpru NATO rinderiigina säärases mahus abistades oleme võtnud endale suure riski.

Peaminister, kaitseminister ja kaitseväe juhataja peaksid tõsiasju tunnistama ning esitama plaani, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. On teil parem plaan kui minul? Kui on, siis oleks siiras rõõm seda näha.”

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant, EKRE Riigikogu saadik

Lugu ilmus algselt Eesti Päevalehes