EKRE toetaja Leonhard Pallon kirjutab oma arvamusloos sellest, kuidas justiitssüsteem rakendab seaduse jõudu ainult teatud inimeste kallal, jättes teiste puhul seaduserikkumised märkamata, või koguni neid varjates.
“Eesti justiitsalal seaduste järgimisel ja õiguskaitseorganite töös on puudusi ja asjaolusid, mida minu arvates olla ei tohiks. Prokuratuur juhib uurimist ja uurmine peaks olema aus, erapooletu ja objektiivne. Kahjuks see asi kohati nii pole.
Näiteks Autorollo kriminaalasjas võeti pangautomaadist välja hiigelsumma sularaha kokku kümnetel kordadel. Seni on pangautomaadist raha välja võtnud isik tuvastamata. Inimene, kelle käes vastutaval hoiul oli pangakaart, on teada, raha väljavõtmise ajad on teada…. On üldteada fakt, et pangautomaatide juures on valvekaamerad, mis fikseerivad pildis raha väljavõtnud isiku. Kas tõesti keegi uurijatest ei taibanud või ei viitsinud turvakaamera salvestusi vaadata? Kuigi oli kümneid fotosid, ei tahetud/püütud (saadud?) tuvastada raha väljavõtnud isikut.
Ei saadud teada inimest, kes tegi pangaülekandeid Toompea arvutist. Häkkimist ei toimunud, uurija teadis, kelle käes on kõik pangaandmed, pangaparoolid, kuid kes pangaülekanded tegi, ei suudetud tuvastada? Ja seda nii turvalises kohas nagu Toompeal – mitte linnaosa-suuruses arvutite võrgus! Teada on, et Autorollo oli tihedalt seotud pikalt võimul olnud Reformierakonnaga (Autorollo pangalaenude saamised, omaniku seotus Reformierakonnaga jne…).
VEB-fondi rahade saaga on sama hämar. Eesti Pangas tegeles Reformierakond Siim Kallase juhtimisel – rahad kadusid saladuslikul moel kui peaminister oli reformierakondlane, rahandusminister oli reformierakondlane ja see VEB-fondi rahade kadumine salastati reformierakonna valitsemise ajal. VEB-fondi rahasid kontrollisid ja sellega tegelesid ainult Reformierakonna inimesed ja kogu saaga oli tihedalt seotud Venemaaga. Kui kõik oli VEB-fondiga aus ja õige – ei näe põhjust salastamiseks. Tädi Maali ei pääsenud nendele rahadele ligi ega saanud seda raha kadumist ka salastada. Tundub, et prokuratuur pole eriti objektiivne ja on kaldu pikalt valitsenud Reformierakonna poole.
Prokuratuuri kallutatust Reformierakonna poole näitab ka see, et nende poolt ei toimunud kontrolli Reformierakonna ämmade/äiade poolt kilekottidega raha toimetamisest erakonnale. Ehk olid kilekottides Autorollo, VEB-fondi või Tallinna Sadama altkäemaksu miljonid?
Uurimismenetlused suuremates asjades on tihtilugu üle mõistuse ajaliselt pikad. Maavahetusasjade uurimine kestis ca 7 aastat. Selle aja jooksul muutub ja ununeb palju ning see kurnab nii uurijaid kui süüdistatavaid ülemäära. Tuleb hoolikalt kaaluda nende asjade võimalikke ressursse ja võimalusi, et uurimisasjad liialt mitte üle paisutada ning optimaalse ajaga hakkama saada.
Meil on üsna levinud müüt selle kohta, et Riigikohus mõistis õigeks Eesti Panga presidendi 10 miljoni USD saagas. Tegelikult Riigikohus tühistas osaliselt Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse seaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning saatis tagasi kohtusse uueks arutamiseks.
Väljavõte kohtuotsuse resolutiivosast. (3-1-1-71-99) Tartus 29. oktoobril 1999. Kohus otsustas :
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus ja Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 1999. a kohtuotsus Siim Kallase õigeksmõistmise osas KrK § 1486 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1999. a kohtuotsus muutmata. Kassatsiooniprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1999. a ega kuulu edasikaebamisele.
Kohuotsus saadav Riigikohtu lahendites lingilt https://www.riigikohus.ee/et/ lahendid?asjaNr=3-1-1-71-99. Asi uuesti kohtusse ei jõudnud ilmselt aegumise tõttu.
Vandeadvokaat Urmas Simon avaldas Uutes Uudistes näite sellest, kuidas prokuratuur eeluurimisel kuritarvitab kokkuleppemenetlust selleks, et saavutada süüdistatavalt süü omaksvõtmist. Et see juhus pole erand – olen kuulnud ka teistest allikatest. Selliste kuritarvitustega tegeleb prokuratuur ja politsei kohtu abil uurimismenetluses tihedamini.
Meil on välja kujunenud olukord, kus seadusi ja seaduslikkuse täpset täitmist seatud institutsioonid kipuvad seaduste täpse täitmise asemel käituma rohkem osadele poliitikutele meelepäraselt. Kooseluseaduse puhul – ehkki see seadus pole kunagi saanud kehtimahakkamiseks nõutavat 51 riigikogulase poolthäält, arvasid nii Õiguskantseri kantselei kui Riigikohtu esimees, et seadus kehtib. Pole kuulnud kusagilt põhjendust, missuguse seaduse alusel arvatakse see seadus kehtivat. Oli küll kuulda seda, et kohtunikud peaksid seaduse rakendamisel kasutama kehtivate seaduste sobivaid rakendussätteid.
Seadusi tuleb täpselt täita – mitte arvata, kas ja kuidas täita!”