Liberaalsetest väärtustest ja väärtuste kriisist ehk sõgedate sekeldamisest

Arvamus,
©Uued Uudised
Rahvuskonservatiiv, teoloog, kolumnist ja näitleja Malle Pärn.

Rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja kolumnist Malle Pärn kirjutab Eesti poliitikute suust lendu lastud väärtuste kriisi jutust.

„Meie karjääripoliitikud räägivad aina väärtuste kriisist.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ma nimetan karjääripoliitikuteks neid, kes on poliitikas poliitilise karjääri (või raha) pärast, planeeritult eluaegselt, mitte nii-öelda mõneks ajaks, et oma panus anda selleks, et Eesti rahva elu paremaks teha. Et justkui mõnda aega oma kodanikukohust täita, oma elu teiste teenimisele pühendada, ja siis jälle oma tavalise lihtsa elu juurde tagasi pöörduda, oma andeid ja oskusi kasutama, oma perekonnaga tegelema.

Nende karjääripoliitikute keeles väärtuste kriis ei tähenda mitte klassikaliste väärtuste positsiooni kõikumist, vastupidi, nad tahavad klassikalised väärtused asendada uutega, nende endi suvaliselt valitud tehisväärtustega.

Aga rahvas ei taha neid miskipärast vastu võtta. Ei taha vanu uutega asendada. Sest paljude inimeste meeltes ja elus on tähtsal kohal ikka veel klassikalised, traditsioonilised väärtused.

Ja just see on liberaalide meelest väärtuste kriis. Klassikalised väärtused on nende meelest oma aja ära elanud, tagurlikud, ahistavad, foobsed, inimeste isiklikke vabadusi piiravad sotsiaalsed konstruktsioonid.

Väärtuste kriis on meil tegelikult ikka teiselt poolt vaadatuna. Kriis on siis, kui midagi on liiga vähe. Meil tahetakse vanad väärtused üle parda visata, reeglid aia taha prügihunnikule viia. Väärtusi tahetakse vähendada ja pisendada.

Tõde, ilu, harmoonia, mõistlikkus, mõõdukus, õiglus, ausus, koduarmastus, perekond, vastastikune austus, inimväärikus, kultuursus, viisakus, puhas ja ilus emakeel, terve rahvustunne, – need ei olevat enam väärtused. Need olevat pigem igandid, takistused meie suure progressi teel. Kõik normatiivid tuleb lõhkuda, et rajada teed kõikvõimalikele agressiivsetele vähemustele, ja allutada neile see kangekaelne enamus, kes ei ole nõus uue sajandi homunkuluseks hakkama. Inimene on vaja allutada progressiivsetele sotsiaalsetele konstruktsioonidele.

Liberaalid räägivad nüüd uutest euroopalikest väärtustest, demokraatlikest väärtustest, liberaalsetest väärtustest.

Aga nad ei seleta neid ära. Justnagu oleks need kõigile endastmõistetavad. Aga ei ole ju. Meil on kindlalt käibel kaks erinevat ja teatud mõttes vastandlikku “komplekti” väärtusi.

Mõtlemisvõimelised inimesed tahavad aru saada, mida need pealesurutavad uuendused endast kujutavad, mida see uus europerestroika endaga kaasa toob. Tahavad oma emakeelest aru saada. Ja vaatavad hämmeldusega poliitikute kantseliitlikke sõkeldamisi (sõgedaid sekeldamisi).

Pikkamööda, liberaal-ideoloogide endi käitumise järgi, saame siiski ära mõistatada, missugused võiksid olla need liberaalsed ja liberaalse demokraatia väärtused, mida meilt kõigilt nüüd uues ühiskonnas nõutakse.

Kindlasti ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka Tõde ja tõerääkimine. Tõde on ju suhteline, ütleb uusliberaal, absoluutset tõde ei ole olemas. Sinu tõde on vale ja minu vale on tõde, ütleb uusliberaal.

Niisiis, oma huvides valetamine on väga oluline liberaalne väärtus.

Kangekaelsete teisitimõtlejate vaigistamine ja avalik laimamine on liberaalsed väärtused. Konservatiividega suheldakse ainult loosungite ja siltide kaudu. Ei mingit dialoogi, ei mingit mõistlikku arutelu!

Silmakirjalikkus on liberaalne väärtus. Räägitakse sallivusest, aga silmitult vihatakse kõiki, kes ei ole nõus nendega ühes kooris laulma. Räägitakse vabadusest ja võrdsusest, aga need kehtivad vaid liberaalidele.

Moraalne lodevus on liberaalne väärtus. Ei mingeid piiravaid moraalireegleid! Ihulik mõnu on uueks jumaluseks, selle altarile tuuakse ohvriks abielu ja lapsed.

Egoism, enesekesksus, endale eriõiguste nõudmine, isekus, enda teistest paremaks pidamine, oma rahva põlgamine, viha, vihkamine, õelus, kadedus, sildistamine, seakisa – kõik näivad olevat liberaalsed väärtused.

Kas me soovime, et need liberaalsed, uued väärtused oleksid kogu meie rahva elu ja ühiskonnakorralduse aluseks? Ma ei usu.

Väärtusi ei saa jagada liberaalseteks ja konservatiivseteks. Väärtused on üldinimlikud, neid ei saa kellegi soovil juurde leiutada. Väärtus on see, mis on väärtuslik ja väärikas. Mis õhutab inimest arenema ja selle läbi paremaks saama, mitte vastupidi.

Mõelgem, missugused väärtused on meile kui rahvusele olulised ja pühad? Mida meil on vaja kaitsta ja hoida, et me ühe rahvana ja kultuursete inimestena alles oleksime?

Meie lapsed käivad kaksteist aastat koolis, ometi ei tea väga paljud neist, mida endast kujutab inimeseksolemine, ei tea eriti palju ka iseendast kui inimisiksusest. Lastele õpetatakse koolis tohutult palju ebaolulisi asju, ja jäetakse õpetamata väga olulised asjad.

KES ma olen, peaks olema keskne küsimus hariduses. Kui inimene teab, kes ta on, siis ei eksle ta pimedana padrikus, ta elab ja areneb, vastavalt oma annetele ja eelistustele. Siis ta ei otsi lahkhelisid, vaid harmooniat, sest harmoonia on eksistentsi alus. Vaadakem loodust: ükski puu ei mässa oma juurte vastu!

Kõige kindlam tee rahvust hävitada on lõhkuda või diskrediteerida tema väärtushinnangud. Ilma ühiste väärtushinnanguteta rahvus on väljasurev rahvus.

See, kes neid väärtushinnanguid oma mõtteavaldustes või loomingus ei austa, peab arvestama sellega, et tema loomingut tsenseeritakse, või asetatakse kuhugi alamasse kategooriasse, mittesoovitavate teoste hulka, koos vastava hoiatava märgistusega. Nii toimub see kultuurses riigis, mida juhib oma vastutusest teadlik tark valitsus. Ma muidugi ei tea, kas sellist riiki tänapäeval üldse olemas on.”

3 commentsOn Liberaalsetest väärtustest ja väärtuste kriisist ehk sõgedate sekeldamisest

  • Avatar

    Oli kunagi kehtiv selline “meem” nagu “vox populi – vox Deus” ehk rahva hääl on Jumala hääl.
    Paljud kroonitud pead uskusid seda ja lasid endaga selle pärast manipuleerida kuna teatud huvigrupid meedia vahendusel etendasid Jumala häält.

    Riigikogu ei ole vaja laiali saata aga seda vastupidi just laiendada – samas aga riigikogulane EI TOHI SAADA PALKA.
    Laiendada tuleks üldisel põhimõttel mis toimib hetkel valijatekogu puhul – saadik valitakse igast vallast, alevist ja linnaosast.
    Ehk inimene kes osutub valituks tunneb oma inimesi ja need tunnevad teda.
    Riigi kogu EI “istu” koos nagu praegust vaid on 2 kuni 4 istungit aastas mis kestavad mitte üle nädala.
    Juhul kui on vaja sisse viia parandusi olemasolevatesse seadustesse või võtta vastu uusi siis need valmistavad ette huvirühmad – sealt ministeeriumisse.
    Seal kontrollitakse projekti vastavust Põhiseadusega ja siis kas lükatakse tagasi või antakse Riigikogule menetleda. Saadik saab dokumendi kätte ja uurib seda.
    Suhtleb oma valijatega ja saab teada arvamuse ja siis kui toimub sessioon seadus või parandus kas võetakse vastu või lükatakse tagasi.
    Kui lükatakse tagasi on huvigrupil õigus teatud aja jooksul see anda ülevaatamisel Riigikohtusse ja sealt läheb kas prügikasti või uuesti Riigikogusse.
    Üldjoontes selline struktuur vähendab riigi kulusi mõtetutele pabermajandusele ja ametnike armeele.
    Ministrite süsteem võiks suht-koht jääda, kuid kõrgemate riigiametnike puhul peab ka kehtestama teatud ajalise piirangu, et isik ei kasvaks tooliga kokku.

    [b]Eesti Nokia – valge Eesti – roheliste metsadega[/b]

    • Avatar

      VÄGA ÕIGE! NAD EI TOHIKS SAADA PALKA. MEIE MAKSUMAKSJAD VÕIKSIME ROHKEM TUNDA ET SEE ON MEIE RAHA MILLEGA TEHAKSE PULLI.

  • Avatar

    See, mis toimub, on ju ammu kirjapandud ning seda viiakse ullikeste abil edukalt ellu:
    1. Demoraliseerimine
    2. Destabiliseerimine
    3. Kriis
    4. Uus “normaalsus” – NWO

    Ullikesed ei saa aru, et nende psühholoogilisi hälbeid võimendatakse, et nende kaudu viiakse täide valge tsivilisatsiooni genotsiidi.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused