Lillelapsed ja lumehelbekesed, jätke oma esivanemad rahule!

Talumajade ja kiviaedade aegu polnud tänased eurorumalused mingi väärtus. Pilt on illustratiivne.

Kuulsin taas raadiost ühe gümnaasiumiealise ekrefoobist lilleneiu heietusi, kes teatas, et tema vanavanemad ja veelgi vanemad eelkäijad ei olevat Vabadussõjas võidelnud ega küüditamisi üle elanud sellise Eesti nimel, mida pakkuvat Helmed.

See pole esimene kord, kus lumehelbekesed sellist iba suust välja ajavad. Üks kirjutas sellest alles Delfis ja teine rääkis ühel Vabadussõja üritusel Lõuna-Eestis.

Noortele ei meeldi, kui neid lumehelbekesteks kutsutakse – ärge siis käituge nende moodi! Ja mõelge korralikult järele, enne kui midagi räägite!

EKRE programmis on esikohal rahvusriik, iseotsustamine ja eestluse hoidmine – kõik see, mille nimel võitlesid eestlased terve XX sajandi. Uskuge, noored, EKRE moodi erakond oleks popp igal möödunud sajandi etapil!

Tsaariajal võitlesid eestlased oma rahvusriigi loomise eest, kuni 1918. aastal selle saavutasidki. 1920-1940. aastatel võitlesid nad selle alleshoidmise ja läbi kahe okupatsiooni taastamise nimel, 1991. aastast aga uue ülesehitamise tähe all, ja seejuures nii, et otsused tehtaks Tallinnas – see on täpselt EKRE liin.

See lillelaps rääkis sellest, kuidas meie esivanemad on alati Euroopasse tahtnud. Jah, õppima ja kogemusi saama alati, aga ikkagi selleks, et kodumaale naasta. Me oleme alati tahtnud olla Euroopa riikide peres, kuid mitte Euroopa poolt valitsetavad.

Tsaariajal olid Euroopas Saksamaa ja Austria-Ungari impeeriumid, kuhu eestlased mingil juhul poleks tahtnud kinnistuda, ja kahe sõja vahel diktatuurirežiimid – siis tahtis Eesti vaikselt omaette olla. Nõukogude okupatsiooni ajal tahtsid eestlased olla teisel pool raudset eesriiet, kuid samuti ühena vabade riikide peres. Euroopa Liit oli pikka aega puhas majandusühendus, selle politiseerimine on saanud hoo sisse XXI sajandil. Igal juhul ei saa väita, et esivanemad tahtsid Euroopa föderatsiooni või Ühendriike.

Kõnealune noor inimene väitis, et sellist vihaõhutuslikku ühiskonda tema esivanemad heaks ei kiidaks. Lõhestunud ühiskonda ei taha tõesti keegi, kuid lillelaps võiks siiski üle vaadata filmid “Nimed marmortahvlil,” “Tuulepealne maa”, “1944” ja paljud teised, kus on näha, kuidas eestlased on lausa relvadega vastakuti läinud – kahju, aga esiisade ajad olid tänasest isegi hullemad. Praegust aega võib julgelt võrrelda aastatega 1933-1934, mil poliitilised jõud samamoodi kisklesid.

Ja mõistagi ei jätnud lillelaps puudutamata ka “euroopalikke väärtusi”, mille vastu EKRE olevat. Kui võtta aluseks homoagenda, sooneutraalsuse ja muud lollused, siis nende osas oleks tüdruku esivanemad jällegi kindlad EKRE toetajad. Näeksid nad geiparaadi Tallinnas, laseksid nad kiiresti jalga, arvates, et Soodoma ja Gomorra on taas maailma tulnud: nähes kahte meest üksteist kabistamas, hakkaks neil sees keerama; ja kuuldes sellest, et poistel ja tüdrukutel polevat mingit vahet, läheksid nad otsima rahvaapteegist midagi, millega vaimunõtrust ravida.

Nii et lapsukesed, enne kui te lähete oma ambitsioonides esivanematele toetuma, mõelge enne järele, millises maailmas nemad elasid ja millisena nad võisid tulevikku näha. Sest nähes maailma, mida tänased nooremad põlvkonnad ehitada soovivad, ütleksid nad päris kindlasti masendunult: “No on noorus alles hukka läinud!”

Kommentaarid