Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“Lõimimise” vasakliberaalne variant tähendab kõigi juurte läbilõikamist

19.01.2023
“Uuseestlased” Tallinna tänavatel.
© UU

Kolmapäeval kirjeldas kultuuriminister Piret Hartman Riigikogu infotunnis “lõimimist” sotside moodi, mis tegelikkuses tähendab, et eestlased peavad ise “integreeruma” võõraste sekka ning jagama nendega oma kodumaad ja eestlase nimetust. Selline integreerimispoliitika pole mitte kusagil vilju kandnud ja kui, siis mürgiseid vilju.

ERR vahendab Andrei Hvostovi sõnu, kelle hinnangul ei ela eestlased ja venelased Eestis mitte koos, vaid kõrvuti. “Mingisugust kooselu ei ole,” rõhutas ta ja lisas, et integratsiooniprogrammid, millega poliitikud paratamatult pidid tegelema, on olnud küündimatud.

Seekord peab Hvostoviga nõustuma: me elamegi kõrvuti, mitte “ühtse perena”, nagu vasakliberaalsed sallijad tahavad asju näha, ning integreerumisprotsessi töötav variant oleks ehk selline: venelased õpivad selgeks riigikeele, et saaks ühiskonnas vajalikul määral eesti keeles suhelda, nad austavad Eesti riiki institutsioonina ja Eestit kui eestlaste kodumaad ning muud pole vajagi. Nad ei pea eestlasteks hakkama.

Paraku ongi see liberaalsete ja vasakpoolsete võimupoliitikute eesmärk, eestlaste kui rahvuse nimetus muuta kodaniku nimetuseks ja seeläbi labastada, hägustades põlisrahvuse identiteeti. Selle nimel pakutakse eestlase staatust nii neegrile, araablasele kui venelasele, kuigi kõigil neil on oma rahvus, miks nad peaksid kellekski teiseks hakkama?

Kõigi identiteetide ähmastamine ja kaotamine on praeguste globalistide eesmärk: et ei oleks enam sugu, rahvust, kodumaad ega midagi, kuhu juured võiks kinnistuda. Ka Eesti lõimimine ei ole enam algse tähendusega, vaid on muutunud eestluse hävitamiseks.

Lõpetuseks üks tõsieluline integreerimislugu, mille jutustas Uutele Uudistele eesti mees, pärit Lõuna-Eestist, töötab Tallinnas ja üürib seetõttu ka Mustamäe kortermajas korterit.

Mehe sõnutsi teadis ta, et nende püstakus elab ühes või mitmes korteris aafriklaste seltskond, kuid nägi neid harva ega suhelnud nendega.

Jõulude eel ühel pärastlõunal helises uksekell ja avamise järel osutus külaliseks noor eesti naine. Järgnes umbes selline dialoog.

Naine: “Ma korraldan siin majas elavate aafriklaste palvel nende juures kokkusaamise majaelanikele, et nad saaksid meie Aafrika külalistega tutvuda. Ka teie olete palutud.”
Mees: “Miks nad ise kutsuma ei tulnud?”
Naine: “Nad ei oska eesti keelt.” Hetke pärast: “Veel.”
Mees: “Mis keeles me siis räägime? Ma räägin inglise keelt halvasti.”
Naine: “”Ma saan vajadusel vahendada.”
Mees: “Ei, tänan, ma pole huvitatud.”
Naine: “Miks? Kas teil on midagi mustanahaliste vastu?”
Mees: “Ei. Siia kolis hiljuti üks venekeelne pere, ma ei soovi ka nendega tutvuda.”
Naine: “Kas te olete võõravihkaja?”
Mees: “Ei. Mul on töö juures mitu venelast ja ma saan nendega hästi läbi.”
Naine (lepitavalt): “Need inimesed on Eestisse kolinud ja soovivad siinsesse ühiskonda sulanduda. Me peaksime kõik koos neid selles aitama.”
Mees: “Ja ei oska eesti keelt? Mina ei ole neid siia kutsunud ja kui nad on teie külalised, siis tegelege teie nendega!”
Naine (veendunult): “Te olete EKRE-st!”
Mees: “Ei ole. Aga ma hakkan selle peale mõtlema. Head aega!”

Seda dialoogi tasub juba sellepärast vahendada, et see näitab, kuidas võõraarmastus tahetakse kohustuslikuks teha.

Uued Uudised