17.11.2022
Reaalsus karikaturisti pilgu läbi.
“Lõim(i)umine” on vähemalt poliitiliselt sisutuks muutunud sõna, sest läbi Reformierakonna pika valitsemisaja ja isamaalase Tõnis Lukase mitmekordse haridus- või kultuuriministriks olemise on Eesti ikka jõudnud olukorda, kus sisserändajate arv kasvab kosmilise kiirusega, aga eesti keele oskamine nende seas hoopis väheneb ja kaob, sest selle õppimiseks puudub vajadus ja venelased pigem vaenavad riigikeelt.
BNS vahendab: “Ainult emakeelt räägivad rahvuste lõikes enim venelased. „Eestis elavatest venelastest 40 protsenti ei oska ühtki teist keelt. Eestlaste puhul on sama suhtarv 19 protsenti,“ märkis rahvaloenduse projektijuht Liina Osila.
Eesti võimupropaganda räägib “meie inimestest”, integreerumisest (haridusminister Piret Hartman lubab koguni ise venelaste sekka lõimuda), viienda kolonni puudumisest, eesti keelele üleminekust haridussüsteemis ja ukrainlastele riigikeele õpetamisest, kuid tegelikku reaalsust näitavad hoopis need 40% umbkeelseid, eesti keele kadumine avalikust ruumist ja üha suurenev slaavi sisseränne.
40% ainult vene keele oskajaid näitab, et “tänu” okupatsiooniajale siiajäänud ei vajagi eesti keelt, nad saavad ka ilma hakkama ja edaspidi veelgi paremini, sest Reformierakonna korraldatud sisseränne endisest Nõukogude Liidust toob vene keele veelgi rohkem esile – kõigile sealt tulijatele on vene keel “rahvustevahelise suhtluse keel”, nagu seda tol hallil ajal nimetati. Ka Ukrainas on vene keel väga levinud, ukraina keel on tugev vaid Lääne-Ukrainas, mis oli kahe maailmasõja vahel Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Rumeenia hallata, seega on ka põgenikud vene keele kandjad.
Kui inimesed ei oska riigikeelt, siis nad pole ka eestikeelses inforuumis ja näiteks siinsed Vene kodanikud toetasid presidendivalimistel Putinit rohkem kui koduvenelased. Võib arvata, et need 40% venelastest pole Eesti riigile lojaalsed, on neil siis kodakondusus või mitte – Uued Uudised on kirjutanud ka sellest, kuidas vene pensionärid mõnitavad ja sõimavad ühistranspordis avalikult Eesti haridussüsteemi, riigikeelt ja haridussüsteemi.
Asi ei lähe kindlasti ka edaspidi paremaks, sest eestikeelsele haridussüsteemile üleminek toimub suuresti vaid sõnades (pole lihtsalt õpetajaid ja neid ei tule ka peale), kiire slaavi sisseränne suurendab vene keele kasutusala, siinsetel venelastel on riigikeele vastu tugev vastumeelsus ja Eesti riigivõim oma kuritegeliku ükskõiksusega eesti keele osas laseb selle mainel võõraste silmis veelgi langeda.
Mis aga puutub viimasesse rahvaloendusse, siis see on algusest peale olnud poliitilise ja ideoloogilise kallakuga, sest nagu andmetest selgub, varjatakse täiesti teadlikult eesti keele ja eestlaste positsiooni oma kodumaal – esmastes avalikes andmetes ei räägitud isegi eestlastest, vaid toodi välja “põliselanike” protsent, kelle hulka on arvatud ka okupatsiooniajal sissetoodud venelased. Mitme emakeele võimalusega mängimine andis kindlasti vildakama pildi kui on tegelikkus.
Viimastes andmetes on siiski välja toodud, et “eesti keelt räägib emakeelena 67 protsenti ja võõrkeelena 17 protsenti rahvastikust.” Paraku ei anna see protsent ülevaadet sellest, kui paljud neist, kes peavad ennast eestlasteks, elavad hetkel alaliselt Eestis, sest vähemalt 100 000 on neist ka võõrsil, Soomes, Saksamaal, Suurbritannia jne.
Sellest, kuidas riigivõim andmetega sogab, annab hea pildi peaminister Kaja Kallas, kes ukrainlaste rändest rääkides kasutab ainult ajutise kaitse saanute arvu, kuigi reaalne saabunute arv võib sellest kuni poole suurem olla. Samuti on peaminister Riigikogu infotunnis väitnud, et sisseränne piidub ainult kvoodiga, mis on 1307 inimest aastas, kuigi tohutu hulk erandeid lubab kvoodivaba sisserännet Lääne majandusruumist, sellele lisanduvad ajutised ja lühiajalised töölised (kes muutuvad ajapikku alalisteks) ning nüüd ka ukraina põgenikud.
Uued Uudised