Lõimumine on üks ohtlikumaid müüte, mis hävitab ühiskonda

Arvamus,
©UU
Neist ei saa eestlasi, lõimitagu neid palju tahes. Pilt on illustratiivne.

Liberaalses läänemaailmas on väga levinud müüt, nagu võiks migrante lõputult sisse pumbata – pole midagi lihtsamat kui integreeri nad ära ja kõik elavad õndsas üksmeeles. Paraku ei tööta see mitte kusagil ega hakka töötama ka Eestis – õigemini, siin on ta ammugi läbi kukkunud.

Esimesel koolipäeval kõlas Tallinna laste kisast – eestikeelsete hõigetega konkureerisid tugevalt venekeelsed ja sekka kostis ka inglisekeelseid. Tallinn on juba multikultuurne.

Kõik jutud venelaste, ukrainlaste, neegrite ja ei-tea-kelle-veel integreerimisest Eesti ühiskonda on tühipaljas luulu, mida kasutavad peamiselt poliitikud, eriti Kristina Kallase sugused, kelle poliitprojektil Eesti 200 on plaanis venelased ja vene keel täiel määral eestlaste ja eesti keelega võrdsustada.

Venelased on siin elanud 50-70 aastat – need, kes tahtsid integreeruda ja eesti keelt ära õppida, on seda teinud, teistel pole olnud ei vajadust ega tahtmist. Seda ei tule ka nüüd, eriti venekeelsete massilise (töö)sisserände puhul endisest Nõukogude Liidust.

Vene kogukond on ennast Eestis sisse seadnud koos oma keele ja kultuuriga – ei ole neil vaja mingit lõimumist, kahe kogukonna paralleelsüsteem on välja kujunenud ja see töötab. Kui venelased ennast kuskil pahasti tunnevad, siis ainult selle tõttu, et pole ise eesti keelt ära õppinud ja eestikeelses keskkonnas tuleb raskusi ette. Aga see on olnud nende endi valik.

Venekeelsed tunnevad ennast Eestis hästi – jutud eesti keele õppest ja lõimumisest on poliitikute jututuba. Venekeelsed poliitikud on juba kõvasti Eesti poliitilises süsteemis sees, kasvõi Kristina Kallase, Yana Toomi või Mihhail Kõlvarti näol, ja nende mõju kasvab, kuni nad saavad hakata demokraatlikult rahvusriiklikke seadusi muutma. Venekeelne kogukond on arvuliselt eestlastega võrdsustumas – sest lisaks venelastele ja ukrainlastele on venekeelsed praktiliselt kõik siin elavad endise NLiidu rahvad.

Vene keelega saab Eestis hästi hakkama, selle kasutusruum laieneb, ja kui noortel venelastel tasub midagi juurde õppida, siis inglise keelt – eesti keele kasutusala on liberaalsed Eesti valitsused lasknud vähemõjukaks muutuda. Nüüd tulevad juurde veel inglisekeelsed, keda ei motiveerita samuti eesti keelt ära õppima ja nii kaob eesti keele elujõud, sest seda pole enam õppida vaja.

Mida annab Eestis praegu teha? Ainult seda, et panna eesti keel igal pool jõuliselt nii maksma, et ilma selleta enam hakkama ei saa – siis jääb see riigikeeleks ja selle õpivad ära nii Bolti-Wolti neegrid, ukrainlased kui ka “surematu polgu” veteranid. Just nimelt jõuvõtetega tuleb see asi ära teha ja siis jääb alles ka eestikeelne keskkond. Venelast või neegrit eestlaseks lõimida on mõttetu – tegelikult on mõlemal oma tugev kultuur ja nende eestlaseks saamist pole vaja ei meile ega neile.

Taani on üks Euroopa riike, mis on sotsiaaldemokraatide võimul all asunud aktiivselt migratsioonetuure maha keerama, sest taanlased on mõistnud –  liiga palju migrante lõhub praegu hästi toimiva sotsiaalsüsteemi ning võtab lõpuks võimaluse kõigilt.  Asüülisüsteemi kasutati Taanis migrantide poolt ära ulatuses, mida sealne heaoluühiskond ei suuda enam kanda ja mis paneb tõsiselt proovile Taani ühiskonna sidususe.

Lõimumine töötab ainult seni, kuni migrante on vähe – kui kümne inimese seas on üks-kaks venelast (või mistahes muust rahvusest inimest) ja ülejäänud on eestlased, tuleb esimestel õppida ära eesti keel, sest muidu ei saa nad kollektiivis hakkama. Eestlastega tuleb suhelda, sest muidu jääb ühiskonna tegemistest kõrvale. Õppima peab ka eestlaste kombeid, et nende seas imelikuna ei tunduks.

Kui kümne inimese seas on juba viis venelast ja viis eestlast, siis pole esimestel eesti keelt enam eriti vaja – neil on oma kogukond, kus saab vene keeles suhelda, eestlastele saab oma keelt peale suruda või siis ära õppida üksikud vajalikud fraasid nende keelest.

Eestlastega ei pea enam eriti läbi käima, sest nende ühiskond pole enam ainus, sisserännanutel on juba oma kodune miljöö loodud, ja kui mõlemad kogukonnad tunnetavad paratamatust suhelda, siis hakkavad nende poliitilised liidrid paika panema tingimusi, millistel see toimub. See on just Eestis käimas, kuigi massimigratsiooni algusest on möödas juba 50 aastat. Meie eesti-vene ühiskonnad toimivad paralleelselt, vaenu küll pole, aga pronksiöödel esile kerkides võib see kiiresti kõik haprad sidemed lõhkuda.

Läänes on asjad hullemad, sest erinevalt Eestist, kus kaks suuremat, kristlikust kultuuriruumist pärit kogukonda on teineteisega harjunud, on seal lastud tekkida suurtel sisserändajate kogukondadel, kelle kultuur on euroopalikust täiesti erinev, eriti moslemite religioonil põhinev. Afgaanil, araablasel ega mustal aafriklasel pole vaja püüda ennast läbi raskuste valgete juures sisse seada, sest teatud linnajagudes saab elada täpselt sama elu nagu Iraagis, Afganistanis või Nigeerias.

Nende linnajagudes valitseb juba “nende” kultuur, tavad, traditsioonid ja mentaliteet, millest on ka noortel raske välja tulla, et läänelikku elu maitsta. Lastel moonutatakse suguelundeid, naised kannavad burkat, noored õpivad Koraani – mis integreerumisest saab siin rääkida, kui kodumaa on Euroopasse üle toodud ja valitsema pandud. No-go-tsoonides leiavad pelgupaika aga igasugused äärmuslased ja terroristid.

Vasakliberaalne Lääs on alati migrante poputanud, võtnud neilt vastutustunde ja andnud asemele kõikelubatavuse, veeretades nii lõimumise teele üha uusi tõkkeid. Poputamisega harjunud migrandid elatuvad sotsiaalabist, nõuavad üha juurde ja kui ei saa, vihastuvad ja hakkavad radikaliseeruma. Tugevast islamikultuurist pärit sisserändajad näevad Läänt nõrgana, eriti veel neomarksistlikest “uusväärtustest” nõrgestatuna, ja hakkavad seda ühiskonda üle võtma.

Integreerumine ei tööta kuskil maailmas – kui, siis väikeste migrandikogukondade puhul. Kui Saksamaa vedas 1970. aastatel sisse türgi võõrtööjõudu, said esimestest tulijatest peaaegu, et sakslased, sest nad pidid saksa ühiskonnas kohanema. Mida rohkem neid saabus, seda enam oli näha vahet sakslasel ja türklasel, sest viimastel tekkis oma keskkond ja “saksastumine” pidurdus. Nüüd aga on türklased Saksamaal nagu teine Türgi, kuhu ulatuvad ka kodumaa poliitilised võitlused – Türgi valimiskampaaniad toimuvad ka seal.

Eestis ei maksa raisata suuri rahasid nn lõimumise peale, vaid tuleb jõuliselt kinnistada eesti keele ülimuslikkus riigikeelena – see loob olukorra, kus “vanad” ja “uued” migrandid ei saa eesti keeleta hakkama ja peavad selle ära õppima. Hinges jäägu nad aga selleks, kes nad on.

UU

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused