Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Loone Ots: kaotades mehelikkuse ja naiselikkuse, kaotab lääne ühiskond ka oma kunagise õilsa olemuse

-
28.01.2023
Loone Ots
© UU

Mõni aeg tagasi rääkis Saksamaal elav tuttav ehmatavast kogemusest. Tema Berliini kodu lähedases spaas kehtis reegel, et saunas ollakse alasti. Aga see oli segasaun.

Eesti naise jaoks jaoks oli nõudmine kole, ennast võhivõõraste ees alasti koorida ei tulnud kõne alla, spaas tuli läbi ajada saunata.

Lugu ajas mind naerma, kuni tuttav mainis, et viimasel ajal ongi Euroopa suuriigis tendents minna üle saunamõnude nautimisele puhta paljalt. Järjest rohkem on spaasid, kus ei ole enam eraldi saunaala meestele ega naistele, kuid trikood ja supelpüksid on keelatud.

Edasi mõtlema hakates meenus mulle sama ebalev kogemus, kui kohtasin Lääne-Euroopa tuntud kuurortlinna rannas mehi, kes toimetasid täies rahus ihualasti. Mõtlesime abikaasaga, et oleme eksinud nudistirannale. Aga ei. Supelsakste alastus olevat viimase aja moeröögatus, topless-olekult minnakse aina kindlamini üle ehtsale aadama- ja eevaülikonnale.

Mind teeb see suundumus murelikuks. Asi ei ole esteetikas ega isegi meie kandis sajandeid juurdunud normis, et väljaspool intiimset koduringi kantakse rõivaid. Uue trendi muudab kõhedaks selle ühiskondlik mõõde.

Antropoloogid on ühel meelel, et isegi primitiivrahvad püüavad katta soojätkamiseks tähtsaid kehaosi. Kui mitte muu, siis niudepõlle või rindadele ulatuva pärlikee või lillevanikuga. Isadus ja emadus on nii tähtsad asjad, et nendega seotut tuleb varjata kurja silma eest. Euroopa kontekstis on küll olnud aegu Kreeta-Mükeene kultuuris, kus naised hoidsid rinnad katmata, aga seda võisid teha ainult ülakihi daamid.

Kurioosumeid ja meeste olümpiamänge ning spordisaale kõrvale jättes on ikkagi olnud nii, et keha ei kuulu eksponeerimisele. Kuulus saksa poeet Schiller on loonud lausa luuletuse, kus ta nendib, et ilujumalanna Aphrodite on küll kaunis, aga veelgi kaunimaks muudab ta varjav loor – häbelikkus.

Kui me juurutame uue ühiskondliku normi, et häbeneda pole midagi ja me võime vaba aega veetes end alasti võtta, tähendab see, et me oleme järjest vähem mehed ja naised. Katmata ihu annab signaali, et me oleme kõik ühest ja samast kesksoost. Niisiis kaotavad sõnad „naiselikkus“ ja „mehelikkus“ mõtte. Aga miks peaks ühiskond seda soosima?

Mida vähem on inimesel identiteeti, seda kaitsetum ta on. Mida kaitsetum on inimene, seda kergem on temaga manipuleerida ja istutada talle pähe neid asju, mida tahab seal kasvama panna Suur Vend. Sooidentiteet on inimese tähtsamaid identiteete. Kuid vasakliberaalid on juba pikka aega üritanud rahvast veenda, et sooidentiteet on ajast ja arust ega arvesta inimese vabadusega endale ise sugu valida. Tõik, et inimene on sündinud teatud tunnustega, on iganenud ja seda ei tule arvestada.

Kuulu järgi on Brüsselis juba loodud meditsiinivaldkonnale mõeldud ankeet, mis läheb palju kaugemale seni inimesi šokeerinud uutest mõistetest „vanem 1“ ja „vanem 2“. Selles ankeedis olla lahter „sugu sünnihetkel“ ja siis teine lahter „sugu“. Esimest on vaja, sest arst peab teadma neidsamu ikka jonnakalt kehaga seotud mehe või naise eripärasid, mida ei suuda kaotada ei soomuutmiskirurgia ega hormoontabletid.

Kui võtme inimeselt kodumaa ja veename teda, et tema kodu on üleilmne küla, siis pole tal enam kodumaad. Globaalne küla ei saa asendada küla, kus on sündinud sinu vaarisa ja vaarema, keda sa ei nimeta „esivanem 1“ ja „esivanem 2“. Kui võtame inimeselt rahvusliku identiteedi, siis saab temast juurteta tüüp. Kui leiame, et tema emakeel ei vääri ta suus olema, saame kellegi, kes suudab oma mõtteid väljendada ainult primitiivselt. Ta ei saa iialgi omandada võõrast keelt sama hästi, kui on omandanud oma sünnikeele.

Sellise inimese lapsed hakkavad oma esimese või teise vanema keelt või keeli tönkama veel halvemini. Nad ei suuda enam lugeda näiteks oma vanema keeles kirjutatud väärtkirjandust, sest puudub sõnavara, arusaam kõnekujunditest ja kontekst. Seepärast täidavad nende elu arvutimängud ja voogkanalites leiduv. Nad ei ole enam võimelised ise looma. Niisiis muutuvad nad subjektidest objektideks, kelle öeldakse ette, mida teha, ja kes teevadki, mida öeldakse. Neist saavad tahtetud käsutäitjad, kes ruttavad kriitikata kaasa ükskõik kui rumala poliitikaga, on selleks siis rohepöörasus või kesksooline sootus.

Juba praegu on palju lääne demokraatiast kaotanud oma kunagise õilsa olemuse. Nüride massiinimestega, kel puudub nii alus kui ka sugu, see jätkub. Kes saab kasu? Arvatakse, et suured ärikontsernid. Tegelikult ei keegi. Õhtumaine maailm käib lihtsalt alla, kuni kaob. Selle asemele valgub teine ja halvem. Selline, mille vastu vasakliberaalid praegu sõnades võitlevad, kuid mida nad just ise Euroopasse toovad ning siis juba kohapeal juurde toodavad.

Õhtumaalaste järgmist põlvkonda ei pruugigi sündida. Kaotades tahtlikult ühiskonnast mehelikkuse ja naiselikkuse, meheks ja naiseks olemise ilu ja väärtuse, langeb kindlasti ka libiido. Kuivõrd loodus ei salli tühja kohta, täidavad vaakumi need kultuurid, kelle esindajad ei kõhkle end meesteks ja naisteks nimetamast. Paradoksaalne, aga siin tuleks neist eeskuju võtta. Tegelikult – võtame eeskuju oma vanematest, vanavanematest ja nii ikka tagasi, Kalevi ja Lindani välja.

Lembitu ei saanuks olla kesksoost. Koidula, kuigi tegi mehetegusid eesti rahva hüvanguks, oli kõhklusteta naine. Johan Pitka, Alice Kuperjanov, Jaan Poska ja Mari Raamot ei pannud oma sugu kuskil kahtluse alla. Seda ei teinud isegi tolle aja punased preilid, kuigi kasutasid omavahel sõna „seltsimees“. Ajal, mil loodi Eesti riik, oli inimestel veel aru peas.

Hoidkem looduselt meile kingitud suurt ilusat võimalust olla mees või naine. Hoiame oma isiksust, oma rahvust ja oma Eestit kui meeste ja naiste rahvusriiki.

Loone Ots (EKRE)