Loone Ots: nelisada lammast ja Eesti kultuur

“Palju huvitavat näeb lehm kõrgelt ülevalt,” tõdeb Priit Pärn kultuskoomiksis ”Kilplased lennutavad lehma”. Põnevat võib leida ka madalamalt. Näiteks keskkonnast osta.ee, kui satud uurima riigivara müügikuulutusi.

Kultuuriministeeriumil on väljas kaks kuulutust, Mis need võiks olla? Oksjon Tammsaare saabaste või Tuglase öökuue müügiks õilsal eesmärgil leida lõpuks ometi raha kultuuritöötajate palgatõusuks? Vale. Haruldane maal, mille soovib erakätesse loovutada koroonast tingitud finantskriisis piinlev KUMU? Jälle vale. Klaver ja veidi juugendmööblit ministeeriumihoone saalidest? No mitte sinnapoolegi.

Kultuuriministeerium müüb lambanahku. Valgeid ja mustvalgeid. Esimesed maksavad 34, 63 eurot, aga teised 35, 57 eurot tükk. Tehing on soodus: enne on karvakaup olnud 40% kallim. Ja kumbagi sorti nahku on 200 tükki. Eduka müügi korral saaks riigiasutus tulu 6926 pluss 7114 ehk kokku 14 040 eurot.

Aga tegelikult ja ilma naljata – miks peab kultuuriministeerium müüma lambanahku? Kust need on ministeeriumi haldusalasse tulnud, ja veel sellisel hulgal? Mis on olnud nahkade soetamise eesmärk? Vastust on tõesti raske leida. Kas on nahad seotud mõne riigi rahastatud ekstreemselt vaimuka kultuuriprojektiga või on algselt olnud mõeldud näiteks meeneteks – mine võta kinni.

Kui nahkade algotstarve olnuks olla kingitus, oleks ju päris hästi. Ikka parem kui järjekordne tobe logoga kruusike. Muidugi kallim ka. Ja üsna kahtlane kingitus ajastul, kui roheliste hääl kõlab aina valjemalt ja üks selle osa on ülemaailmne protest ehtsate loomanahkade kasutamise vastu mistahes otstarbel.

Aga isegi suveniirivariandi korral – miks on nahad praegu hoopis müüki on pandud? Ostetud on need ju maksumaksja raha eest. Müüakse, nagu mäletame, juba 40% alghinnast odavamalt. Selge kahju riigile. Summa on justkui väike – „ainult“ 21 060 eurot. Aga seda ainult riigi kõrguselt, kilplaste lehma vaates. Inimese tasandil on see näiteks alampalka saava inimese kolme aasta töötasu!

Lambanahakriis kultuuritempli katuse all oleks naljakas, kui see ei oleks samas nii tõsine – tehakse midagi, ostetakse midagi, millel puudub otstarve ja mis viimaks lihtsalt odavalt ära antakse. See on lohakus. Hea, kui ainus selle valdkonna ametnike seas.

Loodame väga, et riigi eesmärk pole olnud hakata hunte lambanahkadesse rõivastama. Võtab päris kõhedaks, kui kujutled neljasadat kiskjat, keda kultuuriministeeriumi abiga proovitakse lammaste pähe tutvustada. Tõsi, sel juhul saaks paremini aru, miks on nahad just kultuuri bilanssi pandud. Kus sa ikka muidu näitlemist õpid kui just selle ministeeriumi käe all. Just sinna kuuluvad ju teater ja eriti harrastusteater, millega lambaks hakkamine vist kõige rohkem seostub.

Eraldi märkuse tahaks teha ka ostuprotsessi kohta. Proovisin huvi pärast nahaostu sooritada. Veebileht suunas mind edasi, aga müüjaks polnudki enam ministeerium, vaid hoopis postimüügifirma Kene OÜ, mis teadmata põhjusel on ostukeskkonnas kasutanud salapärast koodnime CTR. Kaks aastat tagasi asutatud Kene on ühenaisefirma, olnud päris edukas, kuid nüüdseks ole palgal ühtki töötajat. Miks on ministeerium valinud just selle ettevõtte oma kaupa turustama, jääbki arusaamatuks. Kui rääkida süvariigist, siis siin ehk oleks see koht, kus tavainimene, näiteks allakirjutanu, ei taipa kohe üldse, mis alustel siin eelistused on tehtud.

Kokkuvõtteks tasub tulla tagasi lehma küsimuse juurde. Mida lehm siis kõrgelt ülevalt nägi? Eks ikka kilplaste agaraid tegusid. Küll uputati vähki jõkke, küll aeti notsut kaigastega mööda rukkipõldu taga. Igal juhul olid need teod kilplaskonnale kahjulikud. Sama mõttetu on lambanahkade müük asutusest, mille põhimääruses sätestatud eesmärk on edendada kunste ja korraldada riigi kultuuri-, kehakultuuri-, spordi- ning muinsuskaitsetööd. Kuigi kõik nimetatud valdkonnad kaebavad tugevat alarahastust, ei kaota seda voonavaibakaubandus. Eesti kultuuri arendamiseks on vaja korralikku mõtestatud riiklikku poliitikat ja realistlikke strateegiad. Eelkõige aga soovi eestluse säilimiseks.“

Loone Ots
EKRE Tartu ringkonna juhatuse liige ja Tartu Linnavolikogu liige