Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Loone Ots: õpetagem Tartu noortele selgeks eesti keel!

-
09.10.2021
Loone Ots on EKRE Tartu ringkonna juhatuse liige ja Tartu Linnavolikogu liige.
© UU

„Annelinnas suheldes kohtan ikka veel koolilapsi ja noori, kes viisakalt, naeratades kinnitavad, et ei saa eesti keelest aru. Ja näen nende näost, et tõesti ei saa.

Mida teha sellise lapsega Eesti vaimupealinnas Tartus? Kas ma peaks huuled kinni pigistama ja põrutama: sina, muukeelne, ei oska eesti keelt! Või tasub riigil tõsiselt peeglisse vaadata ja küsida endalt, miks, miks, miks ei ole integratsioon kolmekümne aasta jooksul jõudnud Annelinna?

Miks on riiklikus õppekavas seaduslikult ette nähtud eesti keele õpe vene koolis, kuid jäetud see realiseerimata? Neljanda-viienda klassi laps peaks rääkima eesti keelt juba päris talutaval suhtlustasemel.

Teiskeelseid noori ei viitsita lõimida

Riik on riik. Juurutades pool- või täisvägisi pagulastekvoote, vikerkaarevärki ja muud Eesti riigi jaoks tarbetut, on riigi loidusest teostamata jäänud teiskeelsete noorte lõimimine Eesti ühiskonda. Kuid riik pole ainus, kel selles süüd. Vahest puudub eestikeelne suhtluskeskkond Narvas või Ahtmes, aga Tartus ei saa tulla sellist mõtetki.

Niisiis pole õhutatud noorte motivatsiooni meie sekka sulanduda, meiega koos Eesti asja ajada. Linnavalitsus kavandab võimalusi edendada tartlaste raha eest vähemuste propagandat, aga meie identiteedi tähtsaim alus – keel – ei paku huvi, sest see on ju ainult eesti keel. Ja et vene noored seda ei mõista, pole linna asi.

Teiskeelseid noori pole kutsutud Tartu võrratu ajalooga kesklinna eesti kultuuriga süvitsi tutvuma; minu juhusliku valimiga küsitluse tulemuste järgi teavad nad suurepäraselt, kes on Puškin (ja peavadki oma emakeele suurt poeeti tundma), aga jäävad jänni kohe, kui kõne alla tuleb Tammsaare, jah, isegi Koidula, kelle nime kannab Tartu hotell ja keda saab näha iga kord, kui üle kaarsilla jalutad. Niipalju siis kultuuride lõimumisest.

Üks lahendus – tasuta huviring

Kultuuri võib tõesti õpetada mitmel moel. Näiteks omavahel suheldes. Annelinnas puuduvad eraldi noortele suunatud kooskäimiskohad peale noortekeskuse, mis samuti võiks olla köitvam ja ilusam. Annelinnas ei ole noortekohvikut, ei ole laste mängumajasid ega -tubegi, nagu on näiteks Tallinna igas linnaosas ja ausalt öelda isegi vaeseks linnaks peetaval Sillamäel.

Selliste avalike, tasuta või sümboolse tasuga mängutubade jaoks peaks linn kindlasti vahendeid leidma, kui koroona taandub ja elu taas rööpaisse saab. Seal saaks ehk jutule ka eri rahvustest emad-isad-vanaemad ja lisaks laste mängusõprusele (lapsed sõbrunevad tõesti kohku ja keel ei ole takistuseks, kumbki õpib teiselt, mida vaja) kasvaks ka täiskasvanute kogukonnatunne.

Koolide juures tegutsevad huviringid aitavad täita huvihariduse lünka, aga eesti keelt sealt ju külge ei saa, kõik kool ise on venekeelne ja ringis pigem oma kooli rahvas.

Ka koolivälised huviringid on enamasti jagatud eesti- ja venekeelseteks. Sellest on palju räägitud – tegelikult tuleks kõik vabaajaharrastused kuulutada välja eestikeelsetena. Linn peaks tagama ühe tasuta huviringi igale lapsele, aga palkama seda juhtima õpetaja, kes räägib ka vene keelt, et noored esialgu saaks arusaamatuks jäävat üle küsida.

Tasuta huviring on motiveeriv, eriti väiksema sissetulekuga perede ja nende laste jaoks, keda teiskeelsete seas leidub küllaga – ja sageli just napi keeleoskuse pärast. Küllap minnakse sinna keeleoskusest hoolimata ja arenetakse seal keelt mõistma. Ja et kõik lapsed on võrdsed, siis on tasuta huviring iga lapse ja iga lastega pere jaoks märk, et Tartu hoolib oma inimestest, nii suurtest kui väikestest, nii teistest rahvustest kui meist endist, eestlastest Eesti rahvusriigis.“

Loone Ots, EKRE kandidaat Tartus