Loone Ots: vaimsete päralt on võit

Täna-homme võtab EKRE vastastega viimast mõõtu. Uue nädala alguseks on klaar, kuidas Eesti riigivanker edasi veerema hakkab.

Praegu on see vanker soos mis soos. Debattides on muud parteid soo kui kujundi puhul viidanud selle liigirikkusele, toredale, Eestile iseloomulikule maastikule, mis on insipreerinud Konrad Mägi ja Fred Jüssit. Soo on tore, soo on hea, kinnitavad nad.

Soo ongi hea ja tore, kui räägime päris loodusest. Kõnekujundina on soo tähendusruum aga sellest hoolimata mülgas. Koht, kuhu inimene vajub ja ise välja ei saa.

Nõukaaeg algas suure sookuivenduskampaaniaga. Sellest loodi näidendeid, maaliti maale ja tehti laule. Raimond Valge kultuslik „Saaremaa valss“ sai teksti Debora Vaarandi poeemist „Talgud Lööne soos“. Kuid ekstensiivne põllumajandus ei õitsenud kauaks. Vägivaldne melioratsioon hävitas looduskooslused, alles jäi viljatu pind, kus ei olnud enam elurikkust.

Uue aja algul lõpetati füüsiline maaparandus. Sookuivendamine nihkus riigi jõhvikamaile. Eraomand ja eraalgatus said päevaloosungiteks. N. Liidu tapva suletusega võrreldes näis uus majanduspoliitika nagu inglitiiva pai. Kuid paljud, kes ei suutnud ajaga kaasa joosta, jäid hoopis vaesemaks. Eluaeg hoiukassasse raha kogunud töökad inimesed kaotasid kõik. Eluaega austa tööd teinud inimestele hakati maksma naljapensioni. Hunditunnil pidi igaüks võitlema iseenda eest. Unus kogukonnavaim, mis oli elanud üle nõukogude hävingu.

Rööbiti majandusega jõudis liberaalsus inimsuhetesse. Kadus austus inimese vastu. Inimene oli kas rikas või vaene, edukas või hädavares, võitja või kaotaja. Uuenduste sildi all heideti prügikasti vanad väärtused. Perekond polnud enam tähtis, laste sünd polnud vajalik, õpetaja muutus koolis tähtsusetuks. Ühiskond tervikuna teisenes ebastabiilseks, pidetuks ja juurtetuks. Vaimsusest jäi alles aina viljatum pind.

Ausus, töökus ja emakeel on unustatud sõnad

Jälgisin tollal, kuidas meie avalikust trükisõnast kadusid ära sõnad, nagu au, ausus, töökus, väärikus, headus ja armastus. Asemele tekitati ähmase sisuga mõisted, mis pärinesid Euroopa Liidu direktiividest, agendadest ja programmidest: väärtushinnangud, panustamine, tolerantsus ja suhe. Kas suhtele võib ehitada perekonda? Kas panustamine on sama, mis töökus?

Ühiskond hakkas libisema välja teelt, kuhu olime end laulva revolutsiooni ajal välja murdnud. Korraga vajus rappa põhiseaduse preambul: Eesti kui riik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ja mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Tinglikult 35 aastaga (arvestades omariikluse taastamise jõuliseks ja nähtavaks alguseks 1988. a kevade) on liberaalsus meid lõhestanud, uputanud mutta seni kehtinud ja end tõestanud tõelised väärtused, püüab lamestada meie vaimu ja laostada meie keelt. Ainus jõud, mis on tahtnud võidelda Eesti nimel ja Eesti eest, on olnud rahvuskonservatiivid. Ja selle asemel, et häbeneda seni tehtut ning püüda seda heastada, võidelda inimeste vaesuse vastu ning põhiseaduses pitserdatud väärtuste eest, on liberaalid pannud mängu kogu panga, et võidelda rahvuskonservatiivide vastu. Lihtsalt sellepärast, et õiglane ühiskond, kus elaks ühevõrra hästi nii eakad kui lapsed, nii miljonärid kui koristajad, oleks nende meelest mõeldamatu. Eesti kui eestikeelne ja eestimeelne riik, kus eestlased on esitähtsad, ei sobi nende maailmapilti. Idee üldisest jõukusest ja rahvuslikust uhkusest oma keele ja kultuuri üle ei mahu neile pähe. Sest nende, rikaste ja kindlustatute meelest on kõik juba hästi, aga läheb veelgi paremaks. Eriti, kui toome Eestisse võimalikult palju multikultuuri.

Keelame eestlastel olla rahvuslased, sest äkki see jumalapärast võiks kedagi solvata. Keelame kasutada koolis sõna „emakeel“, sest äkki mõne ema ei räägi seda. Keelame tõsta kilbile perekonda kui ühiskonna alustala, sest äkki mõnele ei sobi perekond kui mehe ja naise armastav liit, kus sünnivad ja kasvavad uued mehed ja naised. Aga keelame ka luua seadusi, mis toetaks omamaist majandust, sealhulgas pangandust ja väikeettevõtjaid. Keelame juurdepääsu tervishoiuteenustele, labaselt väljendudes arstile pääsu. Euroopa suurima vaesumise tagajärjel keelame juba veeta talve soojas toas ning süüa normaalset tervislikku toitu. Ja ikka nõnda edasi.

Selle kõige tõttu on Eest riik sügavalt omadega soos ja muudkui jätkab vajumist.

Võtame vastutuse

Siin ongi kaks teed. Esimene: vajutada uppujale täie tallaga kõvasti pähe, kuni mudast mulle enam ei tule. Pole uppujat, pole probleemi. Oravad saavad pageda soot puu otsa ja väita, et seal nad olidki, kui pauk käis. Raha ja vara jagub võimu võtmeisikutel küllaga, et elada eluotsani kuldsetes lossides sinise ookeani kaldal.

Teine võimalus on võtta vastutus. Panna vaim valmis, süljata pihku ja hakata uppujat mudast välja kiskuma. See on ränk töö, räpane ja pikk. Ainult väga tugeva vaimuga päästja saab sellega toime. Eesti rahvuskonservatiivne erakond on tõestanud nii Riigikogus kui koalitsioonipartnerite tahtel liiga lühikeseks jäänud valitsuses, et meie oleme parim, ainuvõimalik päästemeeskond.

Üks vana naine jutustas mulle kunagi, kuidas ta Siberis tüüfusehaigete barakis lamas.

„Sina jääd ellu,“ oli arst talle öelnud. „Sinul on tugev vaim.“

Eesti jääb ellu. EKRE suudab seda. EKRE-l on tugev vaim. Muide – EKRE on ainus erakond, kelle valimisprogrammi on kirjutatud sõna vaimsus.

Vaimsete päralt on võit. Võidupärja saame kätte juba homme.

Loone Ots