Elu näitab ehedalt, kuidas vasakliberaalsed lumehelbekesed elavad oma “ideaalse” maailma mullis ega saa tegelikult toimuvast suurt midagi aru.
Hiljuti kirjutas tibiajakirjanik Marian Võsumets oma ideeprojektist, mille kohaselt võiks Eesti Rahva Muuseumi juhtida ka mõni Süüria emigrandist kunstiteadlane. Süüriaga kokku puutunud orientalist Peeter Espak peab sellise ettepaneku tegemist absurdseks, sest süürlane ei jagaks Eesti kultuurist midagi ja oleks meile kasutu, küll aga sobiks ta tööle näiteks Prantsusmaale, mida ühendab Süüriaga prantsuse keel ja tugev kultuurilähedus. Tema tuttav süürlane töötabki mitmetes sellistes Lääne asutustes.
“Suurem osa vastava kaliibri inimesi muide ei salliks kommuniste, vihkaks täiest südamest poliitilist islamit ja valiks Eestis suure tõenäosusega mõnd meie kahest konservatiivsest erakonnast (see on teine paradoks, millest meie sallivuslased aru ei saa). Seega Võsumets olgu oma soovides ettevaatlik – vastav Süüria ja ka muude piirkondade härrasrahvas, keda ta väga siia sooviks, oleks väga suure tõenäosusega suurimaks vastandiks sotsiaalse õigluse sõdalasele,” kirjutas orientalist.
Vasakliberaalsete võsumetsade selline asjatundmatus avaldub lausa igal pool. Nii kiidavad nad üldjuhul heaks rändeprotsessid, seega ka USA president Bideni algatatud massimigratsiooni Kesk-Ameerikast (millega too nüüd hädas on, ja meedia vaikib), nõudes latiinodele õigust saada osa “vabast maailmast”.
Tegelikkuses on Ladina-Ameerikast USA-sse suundujatega pisut teised lood. Nimelt väidetakse, et latiinod on vaba rände toetajad seni, kuni ise Ameerikas jalad maha saavad, pärast seda muutuvad nad rändevastasteks – paljud neist toetasid Trumpi nii valimistel kui piirimüüri rajamisel.
Ennast USA-s sisse seadnud latiinod ei taha Kesk-Ameerika ülekolimist – nad teavad, et mida rohkem neid sinna saabub, seda rohkem tulevad kaasa need probleemid (eriti organiseeritud kuritegevus), mille eest nad põgenesid. Kui Põhja-Ameerikas on piisavalt Kesk-Ameerikat, muutub see uueks Kesk-Ameerikaks samade probleemidega, mis on Mehhikos, Salvadoris, Guatemalas ja mujalgi.
Samamoodi maksab ka see fakt, et mida rohkem saabub latiinosid, seda rohkem riigi SKT-st läheb uute tulijate heaks ja vanad olijad hakkavad kinni maksma nende ülalpidamist. Ega seegi meeldiv ole.
Lääne-Euroopa on tuntud oma migrandilembelisuse poolest. “Vihased valged vasakliberaalid” võtavad meelsasti vastu pagulasi islamimaadest ja sageli on esimene kultuuride kokkupuude see, kui põgenikekeskustes töötavad noored naised vägistatakse migrantide poolt. Või toimuvad massikäperdamised nagu Kölnis.
Tulijad tulevad täiesti teisest keskkonnast, tuues kaasa islamiühiskonna meeste seksuaalse frustatsiooni, mis vallandub vabameelseid naisi nähes nende koheses rabamises, samuti on neid mehi lapsest saati õpetatud, et naine peabki mehele alluma.
Nii toob vasakliberaalne Lääne-Euroopa sisse inimesi, kellel on elust hoopis teistsugune arusaam ja konfliktid on siis möödapääsmatud. Valitseb kergeusklik arvamus, nagu sooviks migrandid üle võtta liberaalse maailma vabadused – tegelikult näevad nad selles nõrkust ning tõttavad seda ära kasutama. Vabameelsed naised, migratsiooni soodustavad seadused, liberaalsete vabaduste rohkus – kõike seda võetakse kahe käega ja enamasti üle igasuguste seaduslike ja moraalsete piiride, kusjuures ka ühiskonna enda toel, sest “õnnetud” ju tohivad.
Enamik Läände saabuvaid migrante on pärit tugevate traditsioonidega ühiskonnast ja see, mida nad Läänes näevad, eriti vabaduste rohkus, on nende arvates märk nõrkusest – see lausa kisub isandaks hakkama ja neid “mandunuid” endale allutama. Mida arvata Rootsi ühiskonnast, kui Göteborgis Lähis-Ida klannide vahel puhkenud konfliktis tõkestasid sisserändajad nende linnaossa viivad teed ja politsei mitte ei kõrvaldanud teetõkkeid, vaid hakkasid klannidega läbirääkimisi pidama?
Lääne vasakliberaalid soodustavad igati migratsiooni, see aga võtab sellesama vasakliberaalse ühiskonna üle ja varsti kolksub pendel teises suunas – kehtima hakkavad šariaadiseadused, sest poliitiline islam imbub demokraatlike struktuuride kaudu võimu juurde. Saksamaal on mitmel pool soovitatud sakslannadel kanda tagasihoidlikku riietust ja Rootsis ei soovitata pidada kristlikke pühi.
Lääne-Euroopas arvatakse endiselt, et aafriklased ja moslemid tulevad Euroopasse ja saavad osaks Euroopast – aga reaalsuses toovad nad sinna Aafrika ja islamimaailma. Ja kui nad võimul on, siis ei ole vasakliberaalid enam nende liitlased, vaid orjad. Lugupidavalt suhtuvad nad ehk konservatiividesse, kelles nad näevad endi ambitsioonidele ohtu.
Nii soovivadki lumehelbekesed oma ideaalidega kõige paremat, sest nende arvates mõtlevad nende “kaitstavad” just nii, nagu nemad. Aga ei mõtle. Nii saavutatakse hoopis kõige hullem.