28.08.2020
Kes mäletab kampaaniat “See pole okei”? Ilmselt eriti mitte keegi, kuid see-eest mäletatakse üht skandalisti.
Kirjanik Maarja Kangro on käsitlenud provokatsiooni olemust, kuid kahjuks üsnagi üheülbaliselt.
Tema enda ideoloogilise tausta määrab ära provokatsioonide lahterdamine: “neegrinali” olevat Kangro arvates kitsendav ehk regressiivne, seelikuga mees ja palja ülakehaga naine aga avardav provokatsioon: “näe, siin on need probleemid ja inimesed, võib ka niimoodi käituda.”
Nii selgelt oma ideoloogilist positsiooni välja öeldes võtab Kangro kogu loolt tõsiseltvõetavuse ära. Aga vaadelgem edasi.
Provokatsioon on tema hinnangul Eestis turvaline tegevus, mis näitavat näitab ühiskonna küpsemist ja heaoluühiskonda, provokaator riskivat põhiliselt sellega, et tema aktsioon ei pälvi piisavalt tähelepanu.
Provokatsiooni ei saa käsitleda küpsusena, ammugi heaoluühiskonna märgina, sest see nähtus on kas tingitud ühiskonna-sisesest konfliktist või viib sellise konfliktini, mis ei saa olla kuidagi seotud küpsuse või heaoluga.
“Inimesele, kes millegagi julgelt välja tuleb, on toetajaskond ja aplaus garanteeritud. Ja prestiiž ei lähe sugugi kaduma, kui koalitsioonipartei minister su auhinna tühistab – vastupidi, seda tuleb pigem juurde!” väidab Kangro.
Jah, tõsi ta on, aga kas kogu ühiskonna prestiiž? Pärnits ja Grigorjeva kasvatasid kindlasti tohutult oma pooldajaskonda, aga ainult vasakliberaalses leeris – vastasleeris said nad juurde suure hulga vihkajaid. Ütleme otse välja, et vihkajaid, sest vanainimestele surma soovimine viib paratamatult selliste tunneteni. Grigorjeva viha rahvusriikluse vastu teda eestlaste hulgas küll populaarseks ei teinud – nautigu siis oma kogukonna tuge.
“See (Grigorjeva kõne – toim.) algas tõepoolest dramaatiliselt, oletusega, et teda võib oodata poliitiline tagakiusamine ja ehk isegi kohtukutse, aga küll Sveta taibuka tüdrukuna aimas, et tõenäolisemalt ootab teda hoopis võimas meediaaplaus. See oli hea retooriline võte. Aga olen nõus, et sotsiaalsest ilmajäetusetundest peab ikka ja jälle rääkima, suhteline vaesus ja eriti enda tajumine vaesena on suur probleem. Ja sirgjoonelist eestivene identiteedi tematiseerijat on meil vaja,” kirjutab Kangro.
Kangro jätab tähelepanuta, et Grigorjeva on inimene, kes on võrreldes teiste omasugustega Eesti ühiskonnas tohutult saavutanud – tal on hea haridus, kuulsus koreograafi ja luuletajana, positsioon presidendi juures jne. Sellist inimest vaeste ja kannatavate sõnumit kandma panna võib vaid eeldusel, et tema taust pole ühiskonnale teada ega tule ka välja. Praegu kisub asi paroodiaks.
Mikk Pärnitsast kirjutab Kangro nõnda: “Enne rääkis vituvihast, nüüd seisab naiste eest. See on tubli areng. /…/ Võib-olla ongi osalt mängus kadunud poja efekt? Ja nagu aina rõhutatakse, anti vägivallaennetuse auhind teo, ohvreid toetava keskkonna loomise eest, ning siin toimib ju ikka konsekventsialistlik eetika: hinnatakse teo kasulikkust, olgu selle taga vulgaarselt käitunud isik või edev motiiv.”
Kangro unustab ühe eriti tähtsa asja: tänu provokatiivsele Pärnitsale jäi vägivallaennetuse kogu suures tormis täiesti tahaplaanile, ja pole alust arvata, et Pärnitsa ümber toimuv selle uuesti esile toob. Pigem hakkab kogu vägivallaennetus ja selle tunnustamine kandma “vanainimeste surma” pitserit ja väga paljud inimesed, eriti konservatiivsemad, ei hakka enam kunagi naistevastase vägivalla ärahoidmisega vähemalt selles formaadis tegelema – “See pole okei” pole ainus tee, on kümneid kordi efektiivsemaid võimalusi naiste abistamiseks.
Järgmine Maarja Kangro kaheldav “pärl”: “Lauri Vahtre väljendab pahameelt, et praegu on kangelasteks sädeinimesed, mitte kosmonaudid. Mis teha, ajad muutuvad. Nagu teame, kosmonaudiks Vahtre ei saanud, aga kuna sädeinimeseks saamine on tema sõnul nii lihtne, siis võiks ta ju nüüd selleks hakata.”
Lauri Vahtre ise ongi “sädeinimene” – tema artikleid loetakse rahvusmeelses eestlaskonnas massiliselt ja haaratakse lennult, neid kiidetakse tabava väljenduslaadi ja selge mõtte poolest, Grigorjevast ja Pärnitsast on ta igati üle. Aga kordame üle – konservatiivses kogukonnas, mitte vasakliberaalses.
“Ärgem unustagem, et enfant terrible on alla neljakümnestele üks paremaid promovõtteid: oma aktsioonidele, loomingule, loojafiguurile. Kas meie, üle neljakümnesed, vaatame seda ka teatava kadedusega? Mina mõtlen küll vahel mõrult, miks ma ise lapsest peale nii skeptiline ja täiskasvanud olin,” kirjutab Kangro.
Kirjanik võib vaadata seda “teatud kadedusega”, aga ei maksa enda tahtmistega kogu põlvkonda seostada, paljudele see oli ja on vastumeelne. Vanematel põlvkondadel on omad väärtused.
“Jah, ja douze points läheb mult ikkagi 49-aastase Meelis Mandeli täpilisele seelikule Roosiaias!” lõpetab Kangro.
Uued Uudised douzepointse ei jaga, kuid kaksteist punkti saab siit alati soliidne Martin Helme.
Aga loo kokkuvõtteks: kogu see lugu on lihtne maailmavaateline konflikt ja muud ei midagi.
Refereering pärineb ERR-is ilmunud loost Maarja Kangro: provokatsioonist, prestiižist ja ikka veel kleidist
UU