Madis Jürgen, Dagne Mihkels, Erik Moora, Mikk Salu, Urmo Soonvald, Joosep Tiks, Toivo Tänavsuu, Sulev Vedler jt

Arvamus,
- Updated
©TASS/Scanpix
Eesti ajakirjanduse eeskuju?

Mis neid inimesi ühendab? Aga see on ajakirjanike spetsnaz, kes tegeleb Marti Kuusiku juhtumiga. Sellega suudeti algatada krimiasi.

Rakveres räägitakse leheneegrite dessandist, mis peab juba mõnda aega hübriidsõda, et leida kuriteo jälgi. Ja mis välja tuli? Hale kohalike kuulujuttude hunnik pluss terve hulk ajakirjanike endi luulusid.

See pilt on tuttav juba Marian Võsumetsa dessandist tõrvikurongkäigule – too leidis kaks joodikut, mõned plakatimehed ja veel inimesi, kes polnud valmis algatama sügavapõhjalist poliitdiskussiooni.

Kui paljud lugejatest on mõelnud, miks mingid lood ilmuvad just teatud aegadel? Näiteks Vakra lugu. Uutel Uudistel pole mõtet tollele härrassotsile kaasa tunda ja tema plagiaaditegu oli inetu, aga juhtum on õpetlik.

17 aasta tagune lugu ilmus päevavalgele mõni nädal enne valimisi ja tagajärjeks oli ühe üsnagi populaarse poliitiku täielik põrumine. Ärge tulgegi ütlema, et ajakirjanik sattus plagiaatide peale juhuslikult ja just sellisel ajal! Ilmselgelt sokutati see info talle ja väidetavalt on tegu sotside endi võimuvõitluse tagajärgedega.

Ajakirjanikud ütlevad sellisel puhul, et rahval on õigus oma valitsejatest kõike teada. Ongi. Ainult et ajakirjanik hakkas hea loo nimel tegema poliitilist tellimust ja see enam eetiline pole.

Miks võeti Marti Kuusik täna ette? Sest ta on üks EKRE ministritest. Tema puhul oli jälg juba ees – tema lõhnade ja kiiruseületamisega vahelejäämise juhtum, ning ilmselt pandi spetsnaz uurima, kas meest saab lõpuni porri tampida. Ja leitigi kuulujuttudest lisa.

Neli aastat tagasi oli samamoodi hammaste vahel Jaak Madison. Kui hetkel poleks Kuusik, oleks keegi teine, aga keegi kindlasti oleks. Mart Järviku puhul ju leiti ka midagi – kõik EKRE poliitikud võetakse mitte enam luubi alla, vaid teleskoobi ette.

Seesama seltskond murdis ju alles hambaid Martin Helme kunagise majandustegevuse kallal. Soppa voolas ohtralt, aga Helmed on juba karastunud. Nüüd võeti ette need, kes ennast vähem kaitsta oskavad.

Enamik lihtinimesi kujutab ette, et ajakirjanikud on ausad, erapooletud ja õiglased. Aga pole. Selles ühiskonnas pole kristallpuhtaid inimesi. Isegi lihtsalt puhtaid pole enam. Kõik eksivad, annavad nõrkustele järele, väsivad, põlevad läbi, vihastavad, hakkavad kedagi vihkama – ka poliitikud, kohtunikud, prokurörid ja teisedki. Ajakirjanike hulgaski on oma saast, kui Lobjakat parafraseerida.

Ajakirjanikel on oma kuldvasikas, keda kummardada. See on Suur Lugu. Leheneegrite jumal pole mitte Tõde ja Õigus, vaid Suur Lugu, mille eest saab püstolireporteri tiitli, aasta ajakirjaniku nimetuse, Bonnieri preemia ja paljud muud sellist, mis mahub nimetuse alla Prestiiž. Selle nimel töötatakse nõrkemiseni ja seal ei saa ühe loo loorberitele puhkama jääda, sest konkurendid hingavad kuklasse – paljastavaid lugusid peab tulema nagu Vändrast saelaudu.

Vanasti tähendas hea lehelugu seda, et sinu looga lehtedest osteti kiosk tühjaks. Nüüd loevad klikid – hea lugu on see, mis neid kõige rohkem saab. Seepärast pannaksegi lugudele väärakad pealkirjad, mis sisuga kokku ei lähe – hädavajaliku kliki saab igal juhul kätte. Skandaalne meediahüään Kiisler pani ühele Mart Helme intervjuule pealkirja, kus räägiti looma kombel hukkamisest – kogu intervjuu oli isegi suhteliselt normaalne, aga saastareporter kasutas pealkirjas lauset, kus Helme rääkis korduvalt raskeid kuritegusid teinud retsidivistidele surmanuhtluse määramisest.

Sulesepad pole alati kallutatud – nad lähtuvad hetkenõudlusest. Täna on nõutavad EKRE-vastased lood ja neid vorbitakse hulgi, märkamata neis sisalduvat vihakõnet, vastuolusid, valesid ja laimu. Ajakirjanikud teavad, et neid selle tellimustöö eest ei karistata, vaid premeeritakse; nad teavad, et nii tuleb kuulsus ja au, klikid ja preemiad, parem töökoht ja edutamine. Varem peksti samasuguse tellimuse peale Keskerakonda, nüüd EKRE-t ja kui kord peaks Reformierakond nõrkema, siis kolgib ajakirjandus tedagi.

Väljaannete toimetused polegi sageli äraostetud, vaid seal ongi ühe maailmavaate inimesed. Siis on sõltumatuse sildi all tegu erakondliku meediaga. Kui ma töötasin Viljandimaa Sakalas, peeti seda Reformi-meelseks, kuid ajakirjanike tööd see suurt ei mõjutanud. Praegu on see kindlasti muutunud, ja halvemuse poole.

Sellest ajast on meeles ka juhus, kus homoorganisatsioonid saatsid Sakalale ähvarduskirja, milles nõuti, et ajaleht avaldaks avalikult oma suhtumist homoseksualismi, ja homofoobide nimekirja ähvardati väljaanne panna isegi siis, kui kirjale kuidagi ei reageerita. Tegevtoimetaja Peep Talimaa vastas juhtkirjas, et Sakala pole kunagi sel teemal kirjutanud, ta pole andnud mingit põhjust ennast milleski süüdistada ja seetõttu väljaanne ei lase ennast ähvardustest mõjutada ega allu väljapressimistele. Kujutan ette, et tänasel päeval teataks toimetaja sellise kirja peale alandlikult, kui väga me kõik geisid armastame ja et temagi on pisut gei.

Eestis pole enam selliseid ajakirjanikke, nagu need on populaarses sarjas Newsroom peategelaste näol. On sellised, nagu seal oli üks ajakirjanik, kes oli veendunud, et USA väed kasutasid Afganistanis sariini, ja laskis teadlikult sisse tõestamata info, mis sisuliselt hävitas telekanali.

Ajakirjanikel on meeletusuured egod. Kiisler ei kannatanud tõenäoliselt välja, et talle hakati rääkima, mis on õige ja mis on vale. Lobjakas naudib enda erudeeritust ning pillub jutu sisse ohtralt klassikute tsitaate, sest teab – kui ta tsiteerib tuntud nime, siis langeb klassiku vari ka tema peale ja sopalugu saab tõemaigu. Enamik noori ajakirjanikke, nagu Tralla, on lihtsalt saanud meediatapamasina koolituse ehk neile on õpetatud – info peab välja peksma.

Naastes Marti Kuusiku loo juurde – ilmselt loodab Eesti Ekspress, et hulk tuntud nimesid näitavad loo tõsidust. Ei, ei näita. See näitab, et te kardate jänese pakkujooksmist ja lasite lahti eriti suure karja hagijaid, kes ilastab, tõstab jalga, murrab kõiki, kes ette jäävad ja tekitab ka peremehele lõpuks suuri jamasid.

Ajakirjaniku ametis ongi kõige raskem osa inimeseks jääda. Kui hammas on verel, tahaks üha rohkem seda maitset tunda. Ainult et must maa jääb järele. Ja üha vähem on leheneegreid, kes küsivad – kas klikid ja Bonnieri preemia ikka on väärt murdjaks muutumist!

Marti Kuusiku juhtum sarnaneb väga Brett Kavanaugh` juhtumiga USA-s, kus lasti samuti maa ja ilm ühe kohtunikukandidaadi kallale, kuid kõik lõppes lõukoerte fiaskoga.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused