02.06.2022
Reformierakond üritab inimesi pehmeks rääkida, aga tulutult.
22. mail oli ohustatud liikide päev. Meie meedias, mis on alati valmis tegema propagandat eesti rahvustraditsioonide naeruvääristamiseks, homo- ja lesbielustiilil esiletõstmiseks ja ennastohverdavalt reklaamima nagu ka õigustama ühiskondlikke väärarenguid, voolas see kuidagi märkamatult läbi. Ilmselt seetõttu, et polnud seotud rohepöördega ning peavoolumeedia on saanud riigilt kopsakaid toetusi ja tegeleb nüüd omapoolse lepinguosa täitmisega, elik teeb praegusele valitsusele (tegelikult vaid ühele parteile) reklaami ning heidab selle käigus pangedega solki teiste kaela.
Miks see päev oli oluline? Kuigi mitte loomad, oleme meie, eestlased, kriitiliselt ohustatud liik. Oma rolli mängib siin kindlasti väliskeskkond, mis on viisakalt öeldes, üsna ära pööranud. Ent viimaste kümnendite jooksul on selle liigi hävitamise “tööeesrindlasteks” olnud ikkagi kodumaised tšekistpoliitikud. Neile on antud “ontliku globalisti käsikiri”, kus seisvat inimesevaenulikku agendat nad siis Eestis saksa täpsusega ellu viivad.
Selles nn. käsikirjas seisavad primitiivsed käsud iga eluvaldkonna põrmustamiseks, mille võib kokku võtta niimoodi: “Ära hooli oma rahvast, vaid rõhuta alati multikultuurset globalismi, too esile mingite marginaalsete gruppide õigusi sinu omal kodumaal, sinu rahvusriigis, suru neid enamusele peale ja muuda eestlaste elu võimalikult ebamugavaks.”
Selline reformistlik uudismaa kündmine on jätnud ühiskonda jäljed, mis ei parane ühe või kahe põlvkonna jooksul, vaid vajavad ikka pikemat aega. Lagundada kohalik majandus- ja kultuurielu, solkida perekonda, propageerida pugejalikku lojaalsust võimulolijatele, naeruvääristada tervet mõistust, seada takistusi eraettevõtlusele ja nuumata riigisektorit. Et inimesed oleks väsinud, kurnatud, muutuksid ükskõikseks üksteise ja keskkonna, kus nad elavad vastu, lööksid käega aktiivsele osalusele ühiskonnas, rändaksid välja ega hooliks enam oma rahvuslikust identiteedist.
Keegi ei oska enam ise, oma pea ja kätega midagi teha, ega tihka ka naabriga ühiselt ette võtta, sest see pole soovitatav (maksud, ettevõtlustõkked, korruptiivsus) ning ellujäämiseks sõltuvad inimesed üha enam ainult riigile lojaalselt sabaliputamisest. See diktaatorliku ühiskonna vorm, millest stalinistid vaid unistasid, on justkui nende inimeste vabatahtlikult täitunud unistus.
Pandakarud said ohustatud liikide loendist välja, sest nende eest hakkas keegi hoolitsema. Inimeste, rahvuse, eest saavad hoolitseda vaid nemad ise, sest end teiste hoolde usaldamine tähendaks ka iseseisvuse ideaali kadumist. Kas suudame end ka sellest nimekirjast välja tõmmata?
Mailis Tulva