“Selline pealkiri kõlab paljudele ilmselt väga fašistlikult ning tekitab internatsionaalses võrdõiguslusproletariaadis vulkaanilise vihapurske, kuid sügavamal peitub üks oluline psühholoogiline iva.
2012. aastal ründas Saksa Liiduvabariigi välisminister Guido Westerwelle meedias Valgevene president Aleksandr Lukašenkat, nimetades teda Euroopa viimaseks diktaatoriks, kontinendi häbimärgiks jne., millele viimane reageeris lakooniliselt: „Parem viimane diktaator kui homo.“ Paljudes maades võeti see slogan hästi vastu, sest kui saatus annab meile valida dekadentsi ja karmide olude vahel, siis kaine mõistus valiks elu säilimise nimel viimase variandi.
Kõikvõimalikel võrdõiguslastel ajas see toona aga muidugi harjad punaseks ja käbedalt asuti meediakatelt vihaga kuumaks kütma. Kuna juba kümnend tagasi oli Saksamaa kui Euroopa Liidu juhtvedur võtnud kursi järjest suletuma ning kontrollituma meedia- ja arvamusruumi poole, valitsesid pseudovihkamiseks ja provokatsioonideks soodsad tingimused. Kuid õnneks leidus Saksamaal veel piisavalt palju inimesi, kes lähenesid asjale talupojamõistusega ning julgesid ka oma arvamust avaldada.
Otse tänavalt läbiviidud arvamusküsitlused aga „feilisid täiega“, arvestades seda millises suunas meediamanipulaatorid neid dirigeerinud olid. Teemad a la “Kas Saksamaad/homosid/erinevaid inimesi on solvatud või mingil moel diskrimineeritud?”, ei läinud inimestele korda. Pigem kumas läbi see, et miks on meil vaja üleüldse sekkuda teise (mitte EL) riigi siseasjadesse ja anda hinnanguid nende juhtimis- ning valitsemiskultuurile. Inimesed tänavalt nentisid suht vabalt, et jah, ma oleks ka parem diktaator, sest siis saan vähemalt luua pere ja elada oma elu normaalselt, sest homod seda ei suuda.
Sellest on pehmevõimlased aga õppinud, kruve on veelgi pingutatud, „haavatavate vähemuste“ kaitset on tugevdatud. Pidevad rünnakud normaalse elu aluste vastu – mehe-naise suhte marginaliseerimisralli, maailma pattude valge inimese kaela ajamine, ökofašismi pealetung ning mitte hea tava juurde kuuluvate sotsiaalpsühholoogiliste mõjutustehnikate kasutamine tekitab loomulikult inimestes hirmu, kohati isegi paranoiat ja retritismi.
Pole ime, et need arengud panevad mõtlema ja tekitavad osades inimestes ka teatud nostalgiat, et jah, pagan võtaks, kui mul on valida kas lõputu õudus ajude koinimise või õudne lõpp diktaatori käe läbi, siis palun teist ja topelt!
Aktuaalne skandaalike Saksamaal on, et kristlike demokraatide ridadesse kuuluva Jens Spahn’i juhitav Saksa Liitvabariigi Tervishoiuministeerium tellis kaitsemaske Burda GmbH-lt, kus tema mees(!) Daniel Funke on Berliini esinduse juht. Tehingu pealt ilmselt palju võid ei kooritud, aga oluline on selle diili juures just moraalne aspekt – kas selline mahhinatsioon hangetega on lubatud?
Kas mineviku baasil saab ennustada tulevikku? Siin lähevad teadlaste, kaardimooride ja paljude teiste arvamused järsult lahku. Kuid Saksamaal on kümnendiga toimunud oluline wind of change ja nüüd võib olla surmkindel, et kui seal hakkab mõni uuriv ajakirjanik või mis veelgi hullem, opositsioonierakond teemaga süviti minema, siis pannakse raudselt blokk ette. Pehmelt, aga seda kindlamalt – tegu on vihakõnega homode suunas, ekstremismi ilmingutega või muu asotsiaalsega. Punkt. Ja selle kõrval on Lukašenka ikka päris pehme poiss.”