05.05.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Alexis Carrell ütleb, et me „peame end vabastama illusioonide, eksimuste ja halvasti vaadeldud tõikade tohutust hulgast, väärprobleemidest, mida rumalpead teadusmaailmas on püstitanud, ajalehtedes ülistatud šarlatanide ja loodusteadlaste pseudoavastustest. Peame vabanema kasutuist uurimistest, aegavõtvast süvenemisest tähenduseta asjadesse.“
Kui palju me teame inimese seksuaalsusest? Jah, põhjalikult on uuritud erootikat, igasugu mõnu saavutamise variante, kuni jäledusteni välja, aga mida kujutab endast see instinkt, mis meid aina seda mõnu otsima kihutab, mis meid suuresti siin elus valitseb ja sagedasti lausa vastu meie tahtmist endale allutab? Miks on seda nii raske taltsutada ja mõistusega vaos hoida? Miks tehakse selle instinkti ajel nii palju jäledaid kuritegusid? Mis teeb mehest vägistaja või lapsetapja?
Selge on see, et me ei tohi igasuguseid suguihast lähtuvaid nähtusi ja tegevusi täiesti vabaks ja võrdseks kuulutada. Enne tuleb paika panna, mis on lubatud ja loomulik ja mis ei ole lubatud ja jääb loomuvastaseks. Mitte kõik, mis kellelegi mõnu pakub, ei ole loomulik ja mitte kõik sugukihu rahuldamise viisid ei tohi olla seadusega võrdseks kuulutatud.
Me peaksime alustama sellest, et hakata seda üsna hämarat ala natuke heledamaks valgustama ja tõsiselt, meditsiiniliselt, pedagoogiliselt, filosoofiliselt ja psühholoogiliselt uurima, enne kui läheme abielu kallale. Jätame ta seniks rahule, kuni pilt on selgem!
Me oleksime esimene riik maailmas, kes võtab „abieluvõrdsuse“ küsimuses autoriteediks teaduse, mitte kellegi emotsioonid ja isekad tahtmised.
Muide, see peaks olema ka selle LGBT grupeeringu (kes tahab nagu olla eriseksuaalide eestkõnelejaks) huviobjektiks, imelik, et nad sellega ise üldse ei tegele, et nad ainult propageerivad endast hoolikalt retušeeritud klantspilte.
Paljud tänapäeva inimesed käituvad nagu lapsed, kellele on antud võim täiskasvanute üle. Enda meelest on nemad maailma ajaloo esimesed uuendusmeelsed targad, kõik eelnev on olnud tagurlik ja mahajäänud, mis tuleb kõik ümber teha.
Arukas oleks hoiduda sellest, millest on hoidunud meie eelnevate sugupõlvede targad. Ikka öeldakse, et homoseksuaalseid suhteid on alati olnud, jah, on, aga mitte kunagi ajaloos ei ole tahetud neid võrdsustada abieluga, mille mõte on turvalise keskkonna loomine loomulikust seksuaalsuhtest loomulikul viisil (paratamatult) sündivate laste üleskasvatamiseks.
Me ei tohi seadustada ja abieluga võrdsustada nähtust, mille tegelikke põhjusi me ei tea. Mille kohta meil ei ole piisavalt uurimusi ja usaldusväärseid teaduslikke teooriaid. Neid on ju uuritud, aga kaasaegsed šarlatanid, (kui kasutada Carrelli terminit), kes meil teadusi ja poliitiist meditsiiini valitsevad, on need ära keelanud, enam ei leia internetist näiteks doktor Paul Cameroni väga põhjalikke kirjutisi homoseksuaalsuse teemal. Seevastu on hästi kättesaadavad igasugu primitiivsed soodüsfooria ja universaalseksualismi uduteooriad.
Kuni me tegelikult ei tea, mis põhjustab homoseksuaalsust ning trans- ja soodüsfooriat ja kuidas see isiksust (ja ühiskonda) tegelikult mõjutab, seni ei tohi me riiklikult kehtestada nende eksperimentaalsete uduteooriate ülemvõimu loodusseaduste üle. Seega, meil ei saa praegu juttugi olla abielu mõiste laiendamisest igale suvalisele paarisuhtele.
„Aga mina tahan nii!“ ei ole teaduslik argument ega kohtus arvestatav põhjendus.
Ka mitte „nad ju armastavad teineteist“ – las armastavad, keegi ei keela seda neile tänapäeval, jätame nad rahule – aga me ei tohi ühiskonna alust, meie ühishoone vundamenti kellegi iseka kapriisi täitmiseks ära lõhkuda!
Äkki on homoseksuaalsus seotud hoopis hirmuga abielu ja järglaste ees, sellepärast suunab inimene oma erootilised tunded samast soost isikutele? Selle universaalabieluga me ju sunniksime nad neile vastumeelsesse liitu? Ja tegelikult ongi selge, et enamus homoseksuaale ei taha mingit geiabielu, ka nende meelest on abielu vaid mehe ja naise liit. Ehk tahavad nad olla vabad sellest loodusest määratud ikkest, sellest ühiskonna poolt pealesunnitud vangistusest? Abielu ei ole ainult lust ja lillepidu!
Me teame paljusid ebaõnnestunud abielusid, kus üks või teine pool ka pärast lahkuminekut jääb igaveseks mürgitama seda, keda kunagi ometi armastas, ja teeb sellega nende ühistest lastest eluks ajaks närvihaiged. Kas ka seda ihkavad need progressorid?
Ja kui palju meil on neid sooneutraalse abielu soovijaid? Ehk mõnisada. Isegi kui neid on tuhat, siis see on miljonist imetilluke protsent!
Miks küll nii väikese „vähemuse“ isekat soovi peetakse nii oluliseks, et selle nimel ollakse valmis jäädavalt kaheks vastandlikuks grupiks lõhestama oma rahvast, oma ühiskonda? Sest see vastasseis ei kao kuhugi, „abieluvõrdsus“ ei ole mingi võlukepike, mis kõik erimeelsused hoobilt ära kaotab!
Ja need lõhestajad nimetavad ennast liberaalideks?
Konservatiivide tegevus on suunatud inimese vaimsele arenemisele – mitte mingi väljamõeldud mudel-progressi suunas, vaid loomuliku, loodusseadustest lähtuva harmoonilise ühiskonna loomisele. See ei ole võimalik ilma vaimse süsteemse aluseta, milleks meil on ju kristlus. Me ei saa seda alust oma ühiskonnakorraldusest välja visata.
Tänapäeva liberaalide eesmärk on täpselt vastupidine: inimese vaimne mandumine mõistuseta tarbijaks ja kuulekaks maksumaksjaks, massi- ja multikultuur, rahvuste ühtesulatamine, andetuse võrdsustamine andekusega, tarkuse allutamine rumalusele, inmgruppide hüsteeriasse ja omavahel tülli ajamine. See tee viib meid katastroofini. Kes seda ei näe, on pime.
Alexis Carrell: „Inimene on äärmiselt keeruline jagamatu tervik, temast ei saavuta me lihtsat ülevaadet. Ühegi meetodi abil ei suuda me mõista teda korraga tema tervikluses, liigendatuses ja suhetes välismaailmaga.“
„On tõsi, et inimkond on teinud hiiglapingutuse enda tundmaõpppimiseks. Kuigi meil on arvutuid väärtuslikke tähelepanekuid, mida on kuhjanud kõigi aegade loodusteadlased, filosoofid, poeedid ja suured müstikud, ometi tunneme endast vaid üksikuid külgi. Me ei mõista inimest kui tervikut. Me tunneme teda üksikosadest koosnevana. Ja isegi need osad on meie meetodite loodud. Igaüks meist moodustuks otsekui varikujude rongkäigust, mille keskel sammub tundmatu realiteet.
Tegelikult on meie teadmatus ülisügav. Enamik küsimusi, mida endile asetavad inimolendi uurijad, jäävad vastuseta. Meie sisemaailmas on veel tohutuid tundmatuid valdkondi.“ (Raamatust „Tundmatu inimene“)
Me ei ole piisavalt sügavalt ja tõsiselt uurinud inimese seksuaalsust. Liiga lihtsalt on hakatud vabastama igasuguseid varem tabudeks peetud nähtusi, ilma et püütaks ette näha, kuhu see tee meid viia võib. Meil tehakse küll aina mingeid prognoose, mitmekümne aasta peale ette, aga need on ju väljamõeldised, mis kunagi tegelikkuses ei realiseeru.
Paljud inimesed on kaotanud ühe väga olulise instinkti: ohutunnetuse. Liberaalid usuvad, et maailm on roosamanna, mida nemad suudavad oma soovide järgi vahule kloppida.
Kuni meil (ikka veel!) pole vastuseid tuhandetele vastamata küsimustele seoses inimese seksuaalsusega ja psühholoogiaga, inimese elu mõttega, – seni ei tohi me hakata lammutama mitmetuhandeaastast, läbi pika ja raske ajaloo tänase, juba isegi üsna liberaalse abieluni arenenud institutsiooni. Ka ära lõhkuda seda ei maksaks, sest me ei tea, kuhu see meid viia võib. Täielikku anarhiasse, kus mingeid reegleid enam ei austata?
Abielumõiste laiendamiseks ei ole ju mitte ühtki mõistlikku ühishüvelist argumenti – mida HEAD annab see tervele ühiskonnale? Mitte midagi! See on ühe väikese grupikese isekas soov, võiks isegi öelda: lapselik kapriis tunda ennast võrdsena tavaliste abielupaaridega. Justnimelt „tunda end“, sest see ei tee neid ju tegelikult võrdseks? See ei muuda kellegi suhtumist nende eriseksuaalsusse. See ei muuda nende endi suhtumist endasse.
Riik ei tohiks seadusi teha inimeste subjektiivsete tunnete järgi! See on õhuke jää, sest sellega antakse võim ju kõikide inimeste subjektiivsetele tunnetele, ettekujutustele, pettekujutlustele, igaüks võib hakata nõudma tunnustust oma ükskõik missugustele luuludele. Kui keegi ütleb: „Aga mina tunnen, et ma olen koer!“ – kas me peame teda tunnustama koerana?
„Nad ju armastavad teineteist“? Muide, kunagi hämaras minevikus ei olnud armastusest juttugi seal, kus tüdrukud vägisi mehele pandi! Abielu oli nende jaoks piinarikas eluaegne vangistus ja lõppematu seksuaalne ahistamine! Ja olidki sünnitusmasinad! Aga armastus viis tüdrukud hoopis linalikku!
Kui me analüüsime neid argumente, siis näeme, et abielulaiendajate poolel on eranditult ainult isekad soovid ja nende soovide primitiivsed õigustamised, nende soovidel ei ole ühtki teaduslikku alust, inimene ei ole viimaste aastakümnetega bioloogiliselt muutunud teistsuguseks!
Ka eetilised argumendid ei päde – võrdne kohtlemine, paaride omavaheline siiras armastus – need ei ole argumendid abieluks. Riik ei küsi ega kontrolli, kas inimesed armastavad teineteist, kui ta neile abielutunnistuse annab.
Vastastikune pühendumine? Kas ilma abieluta ei ole võimalik pühenduda? Miks on vaja pühendumiseks midagi teistelt ära võtta?
Aga abielu mõiste „laiendamine“ igasugustele paaridele võtab abielult ära selle aluse, sisu ja tähenduse.
Teeme ometi ühe normaalse eraldi seaduse nende paaride jaoks, mõtleme nende liidule välja normaalse nimetuse, loome nende jaoks uue rituaali, kui nad ise sellega hakkama ei saa – kooseluseadus on ju ebaõnnestunud ja alatult läbisurutud praakseadus?
Ja jätame abielu rahule! Vähemalt niikauaks, kuni veel jätkub abiellujaid.
Malle Pärn