10.09.2016
Malle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.
Keerulistel aegadel peab rahval olema hea mälu. Ei tohi unustada, mida keegi tähtis poliitik on öelnud. Ikka ja jälle tuleb meil üksteisele meelde tuletada, missuguseid seadusi on vastu võetud, missuguseid nõudmisi on keegi esitanud, keda on kiitnud ja keda laitnud või lausa halvustanud või soovinud meie ühiskonnast välja visata. Või kes missugusele üleskutsele on allkirja andnud.
President Toomas Hendrik Ilves, kelle ametiaeg saab varsti otsa, on ütelnud riigikaitse nõukogus: „Minu eesmärk ja soov on nii valitsusele kui riigikogule südamele panna, et ei saa ega tohi käed rüpes pealt vaadata, kuidas avalikus ruumis levivad rassistlikud ja ksenofoobsed meeleolud. Võõravihale ja sallimatusele vastu astumine on teema, mida peab tõsiselt võtma ja mõistma, et asi pole vaid pagulaste numbri üle vaidlemises.”
See on väga kohutav tekst ühe väikese rahva presidendi suust. Jah, ta ütles seda juba mõni kuu tagasi, aga teema on ju ikka üleval, vaatamata sellele, et paljud arukad inimesed on meile kõigile lihtsas eesti keeles selgeks teinud, et meil EI OLE rassismi ega võõraviha, kordab ta seda kinnisideed ikka ja jälle. Igas kõnes. Kas ta ei oska lugeda?
Võõraviha vastand on “omadeviha” – kas tõesti see on vähem ohtlik? Miks kutsub president riigikaitset üles rakendama omadeviha? See ei ole enam vihje ega noomimine, see on otsene reetmine… Käsk minna relvadega omade vastu? Kuidas siis muidu saab sellele “vastu astuda”? Paneme vangi kõik inimesed, kes ei mõtle nii, nagu president käsib? “Minu eesmärk ja soov” – on oma rahvas hävitada, ütleb president? Vaikima sundida?
Kas palgaline karjane vahete-vahel oma karja tõelisi probleeme ka näeb? Avame karjaväravad huntidele ja tiigritele, ütleb ta. Ja lambad, kes vastu hakkavad, tuleb sisejulgeoleku huvides kahjutuks teha. Selleks on tal terve hulk karjakoeri.
Kas on see jäänud riigikaitse nõukogule üheks varjatud ülesandeks ja eesmärgiks, või võtsid nad seda vaid kui “sõbralikku” soovitust – seda näitab tulevik.
Selgituseks: ksenofoobia – võõraste, välismaalaste v. võõrapärasuse kartus, võõrapelgus; võõraviha.
See “võõraviha” on ilmselt hiljuti lisatud, sest see sõnagi on alles hiljaaegu leiutatud, seoses Aafrika moslemite vägivaldse ümberasustamisega Euroopasse. Foobia tähendab siiski irratsionaalset, haiguslikku hirmu, mitte viha. Misogüün on naistevihkaja, misantroop on inimestevihkaja.
Rassism on oma rassi teistest paremakspidamine ja teiste asetamine madalamale, kaasinimese halvustamine või ahistamine AINULT tema rassi pärast. Ainult rassi näevad need, kes teisi rassistideks sõimavad. Rohkem meil rassiste ei ole! Oma rahva eelistamine võõrastele (raskes olukorras) on normaalne hoolivus, minu teada ei ole meil riigiusuks mingi fundamentalistlik sektantlus, mis nõuab oma lähedaste ohverdamist võõrastele sissetungijatele.
Võõraviha, sallimatus, rassistlikud, ksenofoobsed meeleolud: kõik see on puhas ideoloogiline demagoogia. Kõik need valeterminid on märgid sellest, et inimene ise enam ei mõtle, ei valda oma emakeelt, ei hooligi oma emakeelest. Ta on selle asemel vastu võtnud mingi väljamõeldud ideoloogilise tehiskeele, poliitkantseliidi, kus sõnadele on antud uued tähendused. Ükski terve mõistusega inimene sellist keelt ei kasuta. See ei sobi kokku loomuliku mõtlemisprotsessiga. See ei sobi kokku tegelikkusega. Selliste terminite kasutamise ainus eesmärk on maatasa teha kõik segavad teisitimõtlejad.
Mitte ükski ideoloogia-aktivist ei räägi meiega enam eesti keelt. Sildid, päheõpitud sildid, nagu oleks keele ja mõtlemise vahel ühendus katki lõigatud. Kullakesed, rahvas pole rumal! See on nii hale… Rahvas on nad välja naernud, aga nemad muudkui tulevad jälle oma närusekskulutatud papist kahurikuulidega…
Ksenofoobia, homofoobia, võõraviha, sallimatus, rassism, natsism, putinism, paremäärmuslus, populism, kremlimeelsus – terve arsenal valmis kasutamiseks nii kutselistele kui ka amatööridest demagoogidele. Ja kõik ainult sildid, ei mingeid põhjendusi, ei mingit loogilist sidet, ei ainsatki tõestatud fakti. Tegelikult on selle nimi LAIM. Tühi jutt. Igas normaalses riigis on laim vähemalt põlatav, kui mitte karistatav. Ametlik meedia ei tegele oma inimeste laimamisega. Poliitikud ammugi mitte. Normaalses riigis.
Oh, kiltrid, kupjad, aidamehed, lugege ometi ka mõistlike inimeste kirjutatud artikleid, kuulake ka arukate ettenägelike inimeste põhjendatud muresid, USKUGE ometi neid, kes NÄEVAD hädaohtusid, teie kergemeelsuse tagajärgi! Kui teie reaalsustaju on euroideoloogiast ära rikutud, kui te ise ei suuda enam näha seda, mis maailmas toimub, siis kuulake ometi neid, kes suudavad!
Mida me peame tegema, et te meid natukenegi kuulaksite ja arvestaksite? Kas ka niimoodi käituma, nagu islami tsiviilsõdalased käituvad Euroopas? Sest NEID te ju kuulate ja kaitsete?