Malle Pärn: EKRE-le siltide külgekleepijad ei tunne eesti keele väljenduslaadi

Malle Pärn on tuntud hea näitlejana, kes hoolib emakeele puhtusest.

Kartellipoliitikud loobivad EKRE suunal kontekstist välja kistud sõnu ja terveid lauseid, tahtmata süvenedagi sellesse, mida nendega tegelikult öelda taheti, kirjutab teoloog, näitleja ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.

“Jälle tulistas Mart Laar pumppüssiga temale ebameeldiva poliitiku pihta. Seekord avalikult ja otse. Kas poleks aeg juba täiskasvanuks saada ja poisikeste mängud kõrvale jätta?

Ja vene ajaloo jutustaja Vseviov näitas, et ta eesti keelt ikka päris hästi ei oska. Vanade iisraellaste arvates ei tähendanud lugemisoskus mitte tähtede kokkuveeerimist, vaid teksti sisu ja sõnumi mõistmist. Tänapäeval tundub, et neid tähtedeveerijaid on meie hulgas päris palju, paraku ka poliitikute ja meediategelaste hulgas. Kurioosum on muidugi, et kirjutajad ei oska lugeda.

EKRE vihkajate, sallivushullude ja migrandiarmastajate lemmiklauluks on “Kui on must, siis näita ust”. Ikka ja jälle tuuakse see kalambuur esile, koos teiste, uuemate kontidega, mille EKRE andekad juhid on neile hambusse visanud. Ja neid konte pole vähe. Kõik on stagneerunud karjääripoliitikute meelest äärmiselt solvavad.

Pead kord veerevad, kord kumisevad nagu õõnespuit. Head metafoorid ju? Vaadake, kui palju nad on meile kõneainet andnud. Mitte kõik inimesed ei ole meie rikkalikku kirja- ja kirjandusekeelt koos rahvusrukkililledega prügikonteinerisse tassinud.

Stagneerunud karjääripoliitikud ei ela reaalses maailmas, vaid omaenda kujutlustes. Nad ei suuda mõista arukaid kriitilisi tekste, nad haaravad sealt üksikud laused, annavad neile lausetele sisu, lähtudes OMA päheõpitud dogmadest, mitte kirjutatu tegelikust mõttest. Nad ei oskagi orgaaniliselt suhelda.

Ja siis hakkavad nad neid kontekstist väljanopitud loosungeid omas tähenduses nagu kaikaid loopima oma kujuteldavate vaenlaste pihta. Need vaenlased tuleb viha õhutamise eest vastutusele võtta, sest nad ajavad ju sallivuslased vihaseks. Need vaenlased tuleb üle kleepida võimalikult vastikute siltidega.

Ilmselt on tõde nende vaenlaste poolel, sest mingeid mõistlikke argumente stagneerunud karjääripoliitikutel ja nende suuvoodritel ei ole. Rassist. Putini kasulik idioot. Kremli käsilane. Fašist. Äärmuslane. Populist. Natsist. Vihaõhutaja. Ja nüüd on lisandunud veel patoloogiline valetaja.

Kuulge, see mõttetute terminite rida ajab ju iga mõistliku inimese naerma. Ja iga sildikleepija teeb vaid iseenda narriks. Haritud inimesed peaksid olema suutelised ometi midagi ka ISE välja mõtlema.

Mitte ükski neist terminitest ei käi tegelikult EKRE kohta. Aga stagneerunud karjääripoliitikud ei süvene sõnade sisusse. Nad loevad silte. Nad veerivad tähti. Tuntud sõnu. Kohustuslikku ideoloogiat. Nende keel on propagandistliku demagoogia keel.

Muidugi näitab see kõigepealt meie poliitilist kultuuri, või “kultuuri”, või tegelikult kultuuritust. EKRE on rahva poolt valitud riigikogu erakond. Mille poolest EKRE (värsked) valijad halvemad on nendest, kes ustavalt püsivad stagneerunud parteide toiduahelas?

Jah, Helmed on kasutanud karme väljendeid. Aga mille poolest nende häbistajad ISE paremad on? Kas pole nende kleebitud sildid niisama solvavad, lausa otseselt vihkamist õhutavad, kusjuures need on pealegi narrid ja valed, Helmete kalambuurid on (omas kontekstis!) õigustatud.

“Kui on must, näita ust” ei ole eeldus, kulla sõbrad, vaid JÄRELDUS. Hoiatus, mitte rassilise vihkamise väljendus. Tuletan meelde, et see lause öeldi telesaates, kus arutati Rootsis toimunud massilisi tänavamäratsemisi ja kodanike autode põletamisi, mida igas normaalses riigis loetakse huligaansuseks ja karistatavaks kuriteoks. Aga paraku mitte enam tänapäeva “uues”, uute “väärtustega” Euroopas, juhul, kui need märatsejad on kaugelt lõunast sissetrüginud, enamasti musta nahavärviga noored meessoost heaolunõudlejad.

Helme ütles saates, et meie peaksime nendest Rootsi sündmustest õpetust võtma, et meil ei tekiks samasuguseid olukordi. Et me ei tohiks lubada siia selliseid kurjategijaid. Ja nüüd laulavad kõik sallivushullud õrna häälega, et nemad küll soovivad, et ka nende autod tänaval ära põletataks, et ka meie tänavatel toimuksid sellised märatsemised. Ja Martin Helme on nende meelest vastik ja julm rassist, kes niisuguseid kultuuriruumi rikastajaid ei taha siia lubada.

Helme püüdis KAITSTA oma kaasmaalasi, nagu üks õige teadlik kodanik kunagi! On see rassistlik kuritegu?

Puust ja punaseks: rassist on see, kes teist rassi (AINULT RASSI PÄRAST) vihkab või oma rassist alamaks peab, rassist ei tee erandeid, et on hea ja paha must (või valge) – tema jaoks on terve põlatud rass temast allpool. See aga EI OLE rassist, kes ei taha lubada ükskõik mis värvi kaabakaid oma kaasmaalasi kimbutama.

Olen juba mitmel korral püüdnud selle lause valestimõistmist selgitada, aga need, kes kummardavad Toole, ei kuula ju mind, sest mina ei ole trüginud mingile kõrgele positsioonile ühiskonnas. Mina olen oluliseks pidanud vaimset “karjääriredelit”, ja selle erinevaid astmeid oskavad näha ainult kirjaoskajad inimesed, kes ise samuti vaimset tarkust hindavad.

Ilmselt on mõttetu loota sallivushullude silmade avanemist, nende rong on läinud, ometi tuleb mõistjatel kirjutada ja kirjutada, et aina suurem hulk “neutraalseid” õpiksid lugema arukaid kriitilisi tekste ja läbi nägema poliitikute valelikku propagandat. Neutraalsete all mõtlen ma neid, kes ei taha midagi poliitikast kuulda, või kellel ei ole veel oma hinnangut meie kartellipoliitikute demagoogia kohta, või kes ikka veel kõhklevad kahevahel.

Niisiis, kokkuvõtteks: “kui on must, näita ust” on ju ALLEGOORILINE LUULEKUJUND, see ei ole otsene üleskutse, see ei ole kreedo, see ei ole ühe poliitiku või ühe erakonna ainuke põhimõte, see ei ole isegi loosung, see ei ole rassistlik “vihakõne”. Igaüks, kes seda lauset kordab selle ütlejat või EKRE-t halvustades, kuulutab avalikult, et tema EI OSKA lugeda, et tema ei oska oma emakeelt.

Ja ka seda, et ta eelistab musta huligaani korralikule valgele kodanikule.”

Kommentaarid