29.05.2020
Malle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.
Kolumnist Malle Pärn vaatleb praegust Eesti ühiskonda, kus üks agressiivne grupp üritab teiste mõttemaailma enda alla painutada.
„Ideoloogiamogulid on ikka jaganud inimesi risti ja põiki rühmadeks, et neid oleks lihtsam valitseda. Kleebid sildi peale ja lased seda oma ideoloogiasõduritel meedias aina uuesti ja uuesti korrata, kuni lihtsameelsemad kõrvaltvaatajad jäävadki uskuma. Nii saab kerge vaevaga vaigistada igasuguse kriitika, nii saab igasuguse vale tõeks ümber nimetada.
Eesti elab juba mitu aastat mingis hüsteerilises antagonismis või omamoodi kodusõjas: peaaegu kõiges on meil kaks teineteisele tugevalt vastanduvat gruppi.
Liberaalid nimetavad ennast uuendusmeelseteks innovaatilisteks laiapõhjalisteks avatud sallivuslasteks, liberaalglobalistideks, avatud rahvuslasteks.
See nii-öelda “avatud rahvuslane” on nagu oma kodu kõikidele võõrastele möödakäijatele avanud pereisa, kes ei tee vahet oma pereliikmete ja võõraste vahel. Oma narratiivis püüab liberaal sellist käitumist näidata õilsana, tegelikkuses on see ennasthävitav. Kuidas on võimalik võõrast, tundmatut migranti või endale eesõigusi nõudvat aktivisti eelistada oma lihastele lastele?
Konservatiivid püüavad kogu selles progressivismi virrvarris alles hoida igi-igavesi inimlikke ja rahvuslikke väärtusi, nad hakkavad lühinägelikele uuendajatele vastu, nad ei taha globalistidega ühes kisakooris laulda, nad ei taha selles valelikus liberaalnarratiivis elada.
Liberaalid aga kleebivad neile sõnakuulmatutele inetud sildid peale, et neil oleks lihtsam nendega suhelda või õigustus üldse mitte suhelda.
Sest kuidas sa suhtled “tagurlike sallimatute rassistlike vihaõhutajatega”? Nad tuleb seina külge naelutada ja vaikima sundida. Nad ju tekitavad meie kiiresti rohtukasvavas tiigis ohtlikke lainetusi ja õõnestavad liberaalide niigi auklikku autoriteeti.
Tegelikult ei ole konservatiivid ei tagurlikud ega sallimatud, rassistlikud ega vihaõhutajad, nad püüavad lihtsalt ennast, oma perekondi ja ka tervet rahvast kaitsta nende meelest ohtlike ühiskondlike eksperimentide eest, mille kahetsusväärsed tagajärjed on juba mujal maailmas väga selgelt nähtavad. Inimesi antakse kohtu alla selle eest, et nad ei ole nõus alluma liberaalsele diktatuurile.
Kui meil oleks poliitikas ja meedias aus tasakaal, siis võiks ju lasta neil vastandlikel gruppidel avalikult meedias teineteist kritiseerida ja oma põhimõtteid selgitada. Demokraatia lubab kõigile võrdselt sõna. Paraku on nende uuendajate ja sallivuslaste seljataga Brüsseli võim ja vägi, nemad ei tegele oma põhimõtete ja soovide selgitamisega, vaid nende vägivaldse pealesurumisega tervele ühiskonnale.
Propaganda kuulutab, et sallivuslased on nooremad ja haritumad, ja loomulikult kompleksi- ja eelarvamustevabad.
Utoopiliste uuenduste vastu “sõdivad” aga on sallivuslaste meelest tingimata vanemad ja vähemharitud inimesed, kes lähtuvad irratsionaalsetest hirmudest, kivistunud eelarvamustest, keskaegsetest moraalireeglitest, eelajaloolistest dogmadest, internetis levivast negatiivsest (vale)propagandast, ja lõpuks teiste “vihaõhutajate” üleskutsetest ja ässitamistest.
Sest sallivuslaste meelest ei ole inimesed ISE suutelised pooli valima, konservatiivsed “vihaõhutajad” ja “lõhestajad” meelitavad neid progressile vastu sõdima. Ja ühinenud on nad sallivuslaste meelest ainult vihkamise alusel, tagurlikust kangekaelsusest ja variserlikust võltsvagadusest, mitte põhimõtete või maailmavaate alusel.
Peab ütlema, et sellise pildi maalimine tavalistest normaalsetest mõistlikest inimestest on üsna kaval, aga ka väga alatu plaan. Paljud inimesed ongi lasknud end sellest pildist ära petta, hõiskavad netis emotsionaalseid loosungeid ja klikivad propagandalehekülgi.
Mõistlik inimene oskab aga ridade vahelt lugeda ja saab aru, et sellise kuvandi loomine tähendab vaid üht: see ideoloogia, mida meile peale surutakse, on rajatud õhule. Tal ei ole mõttelist katet. Teda ei olegi võimalik ära seletada, veel vähem mõistuslikult õigustada.
Propagandist, kes valdab hästi demagoogiat, usub kindlasti, et ka tema oponent on samasugune propagandist. Ta ei tea, et on võimalik ka tegelikult mõelda seda, mida kirjutatakse.
Ta ei tea, et on olemas universaalne tarkus, mida valdab iga mõtlemisvõimeline inimene, ei ole vaja elementaarseid asju otsida kaasaegsete ideoloogide tellitud uurimustest, mis teaduslikult mitte midagi ära ei tõesta, vaid kuulutavad tõdedeks teatud seltskonnale (kes uurimise kinni maksab) meeldivad valed.
Samuti usub propagandist, et inimesi saab ühendada ainult propaganda ja ärgitamise kaudu. Ta ei suuda mõista, et inimesed ühinevad mingi nähtuse kaitseks ISE ikkagi oma põhimõtete järgi, mitte mingi agressiivse grupi õhutusel või pealekäimisel. Olles ise manipulaator, usub ta, et iga ühiskondlik liikumine on kellegi osava “müügimehe” manipulatsioon.
Elame niisiis kahes erinevas maailmas, mis ei leia omavahel kokkupuutepunkti.“