Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Malle Pärn: Elu on tõsine asi

-
30.05.2016
malle pärn

Elu on tõsine asi, sõbrad. Lihtne on hävitada, likvideerida, lammutada, kinni panna. Väga raske on uuesti avada, taastada, uuesti üles ehitada, ümber teha seda, mis on valesti ehitatud.

Kakskümmend viis aastat oleme oma vabariiki ehitanud. Suurema osa sellest partei juhtimisel, mis nimetab ennast reformierakonnaks. Nimetuses on sõnum. Kui rahvaerakond püüab kuulata rahvast, luua ometi ka rahvale normaalsed elutingimused, siis reformierakonna eesmärgiks on ilmselt ühiskonnakorralduse lõppematu oma suva järgi reformimine. Ümberkorraldamine. Toolide ümberpaigutamine selleks, et orkester mängiks paremini. Nootide trükkimine erinevat värvi paberitele. Moodsama muusika sissetoomine Euroopast ja Aafrikast. Kes viitsiks tegelda pillimeestega?

Me oleme maksnud kõrget kooliraha suurele hulgale poliitüliõpilastele, kellest on saanud professionaalsed poliitikud. Paraku ei ole nad osanud üles ehitada hästi töötavat riiki, mis võimaldab oma rahvale elamisväärse elu, normaalse toimetuleku, kus põlisrahval oleks hea elada ja ühiskonnale kasulikku tööd teha. Nende professionaalsus seisneb selles, et nad oskavad suurepäraselt rääkida sellest, kui hea riigi nad on ehitanud, kus on veel mõningaid puudusi, mida saab uute reformidega parandada. Nad oskavad väga hästi õigustada oma eksisamme, nad oskavad väga pikalt rääkida nii, et nad mitte midagi ei ütle, ja konkreetsele küsimusele nad mitte kunagi ei vasta. Kas me peaksime neilt kooliraha tagasi küsima?

Riigil peab olema eetiline alus. Siis pole vaja iga sõrmeliigutuse kohta seadusi ja seadusemuudatusi konstrueerida, siis nimetatakse igat kuritegu kuriteoks ja nõutakse selle heastamist.

Riiki tuleb ehitada nagu hoonet, kõigepealt tuleb rajada tugev vundament, edasi karkass, müürid, alumisest korrusest peale. Meil hakati kiirelt kokkuklopsitud karkassile kohe ehitama ülemist korrust, aga vundamenti pole ollagi. See kukub ju kokku?

Ainus õige poliitika on konservatiivne, see tähendab poliitika, mis austab igi-igavesi väärtusi, ei püüa neid rünnata, mõnitada, ümber teha, mõttetult moderniseerida, mis ei püüa oma isiklikke pahesid seadustada või inimõigusteks ümber nimetada.

Me võime kujundlikult öelda, et inimene on külvaja – kõigega, mida me teeme või räägime, me külvame seemneid, headega häid ja halbadega halbu seemneid. Vale sünnitab valet, tõde tõde. Ja alati lõikame me oma sõnade ja tegude vilju. Mitmekordselt. Mõistmatu poliitiku külvatud taimede vilju peab paraku lõikama ka terve rahvas…

Konservatiiv teab, et inimkonna ajalugu ei alanud selle sajandiga, ega ka eelmisega. Enne meid, läbi paljude sajandite, on olnud tarku inimesi, kelle kirjapandud mõtted väärivad meie huvi ja lugupidamist, usaldust ja nende kogemustega arvestamist. Looduski on ju konservatiivne. Näidake mulle liberaalset metsa või jõge? Ookeani?

Konservatiiv lähtub sellest, et seemnest kasvab puu, et igal teol on tagajärjed, ja poliitik vastutab oma tegude tagajärgede eest. Sellepärast ei nõustu ta liberaalide arutuid eksperimente toetama. Konservatiiv oskab ka oma tegudele hinnangut anda, ennast kõrvalt vaadata.

Liberaal ütleb, et temal on õigus teha seda, mida peab õigeks, aga nendel, kes temaga nõus ei ole, EI OLE seda õigust. Liberaal lubab vabadusi ainult nendele, kes temaga ühtmoodi mõtlevad ja elavad. Konservatiiv ei nõua kõikidelt ühtmoodi mõtlemist, aga ta ei tee eraldi seadust mingi väikese grupi teiste hulgast esiletõstmiseks.

Üks oluline mõte: valitsuse kohus on luua riigis sellised tingimused, et kodanikul oleks raske kurja teha ja kerge õigesti käituda. Mulle tundub, et meil on see pigem vastupidi. Kurjategijaid ei tohi solvata, isegi mitte nende nimesid avaldada, aga korralikke kodanikke süüdistatakse, laimatakse ja mõnitatakse avalikult. Kuni roppusteni välja, vastavalt mõnitaja kultuuritasemele. Justnagu kuuluksid meil inimõigused kurjategijatele, mitte aga seaduskuulekatele kodanikele.

Poliitikasse ei tohi lubada inimesi, kes ihkavad vaid võimu ja raha. Poliitik peab olema kutsumuselt ühiskonna arhitekt. Tark ehitaja ei ehita eraldi üht või kaht eliitkorterit, ta ehitab terve maja nii, et seal oleks hea elada.