Malle Pärn: Eluohtlikud nupumängud

Arvamus,
- Updated

Suured riiulid kauplustes on täis mitmesuguseid arvutimänge. Hirmkalleid pealegi. Riiulid, mida ma iialgi ei puutu, mille ette seismagi ei jää. Minu lapsepõlvemängud sisaldasid otsest suhtlemist mängukaaslastega, jooksmist, hüppamist, kilkamist ja naeru, või, vähemalt paberit ja pliiatsit. Ka kirjutamine ja joonistamine arendab aju. Kas nupule vajutamine arendab aju? Kui, siis ilmselt vaid mingit kindlat ja väga tillukest piirkonda.

Esimest korda nägin arvutimängu eelkäijat üheksakümnendal aastal Soomes sõpradel külas olles. Pere pesamuna istus teleka ees ja mängis Super Mariot. Hoidis käes mingit pulti ja vajutas pöialdega selle nuppudele. Mingisuguseid takistusi läbides ja pahade vastu võideldes pidi üks imelik vennike teleekraanil välja jõudma kuskile kõige kõrgemale tasandile ning päästma mingit printsessi vist. Mu tütar mängis ka natuke, aga hasarti õnneks ei läinud. Minule tundus see äärmiselt absurdne ja võõras. Selle asemel, et omavahel suhelda, üksteist taga ajada või peitust mängida – vajutame pöialdega nuppusid  ja võistleme selles, kes on kiirem nupulevajutaja? Inimene teeb muidugi elu jooksul väga palju veidraid asju. Ning enamasti ei vaata ennast kõrvalt, ja usub, et tegutseb ratsionaalselt ja mõistlikult. Ent kõrvaltvaatajale paistab ta ometi sageli veidrikuna. Kui see kõrvaltvaataja ei mõista ta tegutsemise motiive. Ja vahel on kõrvaltvaatajal õigus. Vahel jälle ei ole. Aga oma arvamusele on tal ometi õigus. Seegi siin on minu arvamus. Ma ei ütle, et minu arvamus on kõige õigem arvamus, aga mingi tõetera on selles kindlasti olemas, mis küllap vääriks tähelepanu.

Nüüd on arvutimängud vallutanud endale olulise koha inimeste elus. Korraldatakse koguni arvutimängu võistlusi. Nupu-ja näpumängu maailmameistrivõistlused? Mina ei suuda sellest mitte kuidagi aru saada. Kes on maailma kiireim nupulevajutaja? Mis paneb inimese tundide kaupa istuma helendava ekraani ees ja vahtima mingeid imelikke tegelasi üksteist hävitamas? Ja ikka uuesti ja uuesti? Ta läbib mingi jubeda stsenaariumi mitmeid kordi päevas, mitme tunni jooksul. Iga nupulevajutusega hävitab ta mingi virtuaalse tegelase, ja tunneb selle üle rõõmu. Teeb seda järjest paremini ja kiiremini. Silmad liiguvad, ekraan imeb endasse tema eluenergia, emotsioonid lähevad lakke, sest pahalase tagaajamine on põnev ja võidujoovastus lisab verre adrenaliini – aga mõistus ju uinub! Missugust mõttetegevust on vaja selleks, et võimalikult kiiresti õigele nupule vajutada? Kõik see, mida me vaatame, mõjutab meie psüühikat. Jääb meie teadvusse ja alateadvusse. Kujundab meid. Nagu tegelik vägivallategu, nii ka virtuaalne vägivallategu muudab meie olemust, ehkki mängija ei teinud muud kui vaid vajutas nupule. Me oleme põhimõtteliselt osa võtnud kellegi tapmiseaktist. Miks ostavad inimesed kalli raha eest koju mingi vägivaldse mängu ja raiskavad oma veel kallimaid eluhetki seda mängides? Lapsevanemad vist küll selleks, et laps püsiks kodus ega tülitaks neid. Aga lõpptulemus on see, et poiss võtab püssi ja läheb teisi lapsi tulistama, nagu see juhtus Soomes. Sest vägivaldne mäng on hävitanud tema empaatiavõime. Ning tekitanud ohtliku ajuhälbe, mida ei saa isegi diagnoosida vaimuhaiguseks – ta lihtsalt ei tee enam vahet reaalse ja virtuaalse maailma vahel. Ning kultiveerib endas vägivalda. Miks inimesed nii järjekindlalt leiutavad aina uusi ja uusi enesehävitamise vahendeid? Ja müüvad neid? On inimesi, kes aina sellega tegelevadki? Ja teised jälle ostavad. Miks ometi?

Internetis on ju ka tasuta mänge, mis ei olegi vägivaldsed, mis pidid vist isegi mõtlemist  arendama, nagu mõned ütlevad, ja olla ka meelelahutuslikud, ehkki ma pole kindel, kui palju ja missugust “meelelahutust” inimene üldse oma elus vajab. Rõõm ja rahu, värske õhk ja liikumine oleks tunduvalt õigem ja kasulikum lõõgastus kui mingi kunstlikult toodetud, mitmesuguste kõrvaltoimetega meelelahutus. Sest see, mis meil meelelahutuse sildi all kättesaadav on, kipub viimasel ajal olema kas mõttetu, labane või tervisele kahjulik. Ehk oleks siiski mõistlikum mängida ping-pongi, peitust või keerukuju, loopida palli, joosta, hüpata? Minna sõbraga metsa jalutama, selmet ekraanile tähti tippida, ja “like”-nuppu klõpsida. Omal kohal on muidugi kirja teel suhtlemine, kui seda tehakse arenenud kirjakeeles, selle kaudu oma keeletunnetust ning mõtlemist arendades ja väljendusoskust täiustades.

Ma ei tea, missugune oleks põrgu, kui ta eksisteeriks mingi nähtava reaalsusena, aga mulle tundub, et see võiks olla just midagi arvutimängu taolist. Vägivaldne, mitte ainult sisu poolest, vaid ka oma mõju poolest. Allutab mängija endale vägivaldselt, vastuvaidlematult ja jäägitult. Kusjuures kõigepealt ostab inimene endale selle mängu vabatahtlikult, siis annab ennast vabatahtlikult orjusse, ja maksab selle eest üsna kõrget hinda. Ka põrgu on orjus ilma ühegi lootuseta sellest pääseda. Põrgus pole inimesele jäetud mitte killukestki oma vaba tahet ega valikut. Nagu arvutimänguski. Kõik on ettemääratud. Üldse, ka see uudne meie maailma jäljendada püüdev virtuaalmaailm näeb minu meelest välja nagu põrgu. Ehkki nagu paradiis, nii küllap on ka põrgu tegelikult igaühe jaoks isiklik ja omanäoline, ei ole seal ühiseid podisevaid katlaid ega lõõmavaid tuleleeke.

Edasi. Mis on internet? Mis on virtuaalne reaalsus? Kus ta asub? Oleks nagu mingi paralleelne maailm. Kas ta on jälgitav ka mujalt, näiteks mõnelt teiselt planeedilt? Vaatavad need rohelised mehikesed seal Marsil meie internetti ja itsitavad meie üle? Või ehk jälgivad suure murega? Kas Jumal ja inglid loevad seda? Noh, Jumal teab meie mõtteid ja tegusid niikuinii, nii et kui ta seda ka loeb, siis ehk ainult inglitele tunde andes, et neile näidata, kui silmakirjalikud me oleme. Aga Saatan? Kas internetti on võimalik ära hävitada?

Inimestevaheline suhtlemine interneti kaudu, või selle kaudu informatsiooni edasi andmine – see on ju hea asi, vähemalt teatud piirini. Aga kas see on ikka meile eluks otseselt vajalik? Äkki on see hoopis midagi meie elus lootusetult ära rikkunud? Kas me ikka vajame nii palju informatsiooni, kas meil on vaja igal eluhetkel teada, mida tegid kusagil teisel pool maakera mingid raha kokkuajamise eesmärgil üleshaibitud tegelased? Kui palju inimene üldse on suuteline jooksvat ning aina uuenevat informatsiooni  välja kannatama, enne kui hulluks läheb? Kas pole see internet omamoodi uus Paabeli torni ehitamise katse?

Ilmselgelt võiks paljude lugejate reaktsiooni sellele artiklile väljendada lausega ühest hiljuti Tartus populaarseks mängitud muusikalist: “tädi, maailm on muutunud, aga teie ei ole. “Minu vastus sellele on: Eksite, maailm ei ole muutunud, päike tõuseb idast ja loojub läänes, kevade järel tuleb suvi ja sügise järel talv. Loodus meie kliimavööndis ärkab talveunest kevadel, õitseb suvel ja kannab vilja sügisel. Koer on ikka koer ja kass on kass, linnud lendavad õhus ja kalad ujuvad vees. Muutunud on inimeste elukorraldus, mitte maailm. Aga kas see ikka on progress? Toon siia kokkuvõtteks veel ühe repliigi samast etendusest: “Kas see pole… imelik?”

Kommentaarid

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused