Malle Pärn: ideoloogia ei tohi muutuda idiotoloogiaks

Arvamus,
©Uued Uudised
Malle Pärn

Kaja Kallas: “Politsei käitus väga vaoshoitult.”

Kersti Kaljulaid: “Politsei sai imeliselt hakkama. Tundsin neile kaasa.”

Lugupeetud riigikogulased, kes te nende inimestega vahel isiklikult kokku puutute, ma väga palun, proovige seda “vaoshoitud käitumist” ja “imeliselt hakkamasaamist” nende endi peal, kas nad tunnevad siis teile kaasa ja kiidavad teid? Tavalisel inimesel seda võimalust ei ole, sest nad ei tule mitte kunagi meeleavaldajatega kohtuma.

Ideoloogia ei tohi muutuda idiotoloogiaks, aga praegu tundub, et meil ta kangesti kipub sinnapooole. Areng toimub ju alati loogilises suunas, see, mis suundub hea poole, areneb paremaks ja kõrgemale, mis suundub halva poole, areneb halvemaks ja madalamale. Ja saabki ideoloogiast idiotoloogia.

Seda allakäiku näitavad ideoloogide armetult trafaretsed klisseed, lapsikud sildid, mida ebasoovitavatele isikutele peale kleebitakse – kremli käsilane, kremli jutupunktid, lamemaalased, antivakserid, räuskajad, vihaõhutajad ja nii edasi, piinlik on neid absurdsusi korrata.

Mitte mõtteid ei räägita ideoloogide meelest, vaid veeretatakse jutupunkte. Nagu kuulikesi. Igaühel sildike peal. Teistel on kremli jutupunktid, nendel on järelikult brüsseli jutupunktid.

Inimesed ei ole nende meelest enam inimesed, vaid käsilased. Kas on olemas ka jalglased, ninalased, kõrvlased, pepulased? Egas inimene ju ise mõtelda ei suuda, eks, nemad ju ammu enam ei mõtle, veeretavad punkte, lehvitavad loosungeid, kleebivad silte.

Nii nagu nõukogude ajalgi, räägivad ideoloogiabroilerid ka praegu kindlate fraasidega. Oli anekdoot, mis väga hästi sobib ka kaasaega, et parteilastel ja ideoloogiatöötajatel on kirjutusmasinad, mis ei trüki mitte tähti, vaid terveid ideoloogilisi ja demagoogilisi fraase. Et ühe klõpsuga tekib paberile mitte täht, vaid terve fraas. Klõpsti. Kõike seletatakse, kõigile küsimustele vastatakse nende fraasidega ja nendest moodustatud päheõpitud loosungitega. Lihtne elu, ei mingit vaimset pingutust! Hoidku Jumal selle eest!

Kas ongi meil poliitikas ja ajakirjanduses tegemist programmeeritud robotitega? Või uue usukultuse kuulekate jüngritega? Või on see mingi ajuviirus? Ohtlik pandeemia?

Kas meil on tegemist ideoloogilise, religioosse või meditsiinilise probleemiga?

Süüdistavad fraasid ja sildid täienevad. Nüüd on käiku lastud juba “riigivastane” ja “julgeolekuoht”. Asi kisub vägisi kriminaalseks. Varsti on meil jälle poliitvanglad. Demokraatia ohustab demokraatiat! Kristlike väärtuste kaitsja sildistatakse “vene okupatsiooni ihalejaks”, sest ausas väitluses ei ole teda võimalik võita! Ikka selja tagant, ikka alatute võtetega! Järgmine kord juba koertega!

Mis vahet seal on, kas okupatsioon tuleb idast või läänest, okupeeritud riik on okupeeritud riik, kus meil ei ole enam õigust oma elu üle otsustada. Isegi mitte isiklikult oma keha üle! Kas pole siis ükskõik, kas käsud ja piirangud tulevad Moskvast või Brüsselist?

Kui iseseisvusest on järele jäänud ainult lipp tornis, siis kas ei rüveta seda lippu hoopis need, kes on selle lipu all selle iseseisvuse ära andnud?

Ja muidugi tulevad sealt Brüsselist koos jutupunktidega ka ussikesed õnge otsas, mille me rõõmuga alla neelame, pettes ennast või uskudes oma naiivsuses, et see ussike oli meile elus suureks abiks ja toetuseks. Jah, asfalti on rohkem, mõttetuid ringristmikke ja sügavaid kraave teede ääres, aga meil ei ole enam õigust isegi oma maja korstent puhastada! Ja varsti tuleb meil kodudest ahjud välja lõhkuda? Ahi on ju kodumaja süda, meie kliimas hoiab see meid elus! Elus tuli annab energiat ja sooja.

Moskva ajal ehitati meile postkontoreid, kultuuripaleesid, raamatukogusid, maakoole, maahaiglaid, nüüd pannakse kõik järjekorras kinni. Kas see uus võim ja vägi on siis parem kui eelmine? Miks me peaksime seda kiitma ja kummardama, kui me eelmisegagi rahul ei olnud?

Kes meil neid niite ikkagi tõmbab, kes meie poliitmarionette liigutab? Kõik need ideoloogilised (või idiotoloogilised) rünnakud teisitimõtlejate pihta saavad ju alguse ühest allikast, sest nad on nii ühte nägu.

Arvo Valton on kunagi kirja pannud aforismi: teisitimõtlejad on need, kes mõtlevad teisiti kui need, kes üldse ei mõtle.

Üks üsna suur osa inimesi elaks nagu suure mulli sees, kuhu väljastpoolt ei pääse mitte ükski heli, mitte ükski valguskiireke. Mingi monstrummasin, mingi saatanlik operatsioonisüsteem produtseerib selle sees levivat informatsiooni. Isegi omad teadused on neil seal olemas, mis ei lähtu päristeadustest, bioloogiast, matemaatikast, füüsikast, vaid teatud veidrast (queer) fantaasiast. Suvateadused. Väljamõeldud teadused. Kveermull.

Eelmise aasta Iseseisvuspäeva kontsert väljendas just sedasama mõtet.

Lapsena nägin üht nukuteatri etendust, mille nimi oli “Kõverpeeglite kuningriik”. Ma ei mäleta üldse selle näidendi sisu, aga see nimi tuleb mulle aina meelde, kui ma mõtlen meie tänapäeva elule.

Kõverpeeglite maailm, kus õiged peeglid on puruks pekstud.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja kolumnist

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused