Malle Pärn: Inimesi ei tohi jaotada erinevateks seksuaalideks

Inimeste maailm oleks nagu mesilastaru, kus järjest rohkem võimust võtavad sissetunginud herilased… Oleks nagu sama liiki elukad, aga nad ei too ju tarusse mett. Pigem pistavad nahka selle, mis teised on kokku korjanud.

Me maksame väga kõrget palka Toompeale valitud inimestele, et nad rahva poolt paikahääletatud Põhiseadust järgides korraldaksid meie elu. Lisaks on nad ise endale sisse seadnud veel igasugu toetusi ja kompensatsioone, justnagu oleks nad madalapalgalised, kes muidu oma eluga toime ei tule. Meil on õigus oodata ja nõuda neilt, et nad tegutseksid MEIE, oma isandate huvides.

Vaatamata rahva väga tugevale vastuseisule võttis eelmine kõrgepalgaline riigikogu – pärast pikka ja tulist arutelu (ikka meie raha eest!), – väga väikese häälteenamusega vastu kooseluseaduse eelnõu, mille rakenduste arutamine aga jäeti uuele riigikogule, veel kõrgema palga eest. Nii et abielu tähenduse muutmise teema ei ole meil päevakorrast maha võetud, ehkki seda on selgi aastal kahel korral proovitud teha. Viimasel korral pakkus Martin Helme kahe päeva jooksul kõigile riigikogu liikmetele võimaluse vaadata objektiivselt sellele seadusele silma ja südamesse, ent enamik neist põgenes selleks ajaks saalist. Hirm terve mõistuse ees näib olevat väga suureks paisunud.

Inimesed elavad ühiskonnas, kogukondades, perekondades, me ei saa ükshaaval siin maailmas hakkama. Inimlaps on palju aastaid abitu ning vajab täiskasvanute hoolt ja õpetust. Kui kõik inimesed oleksid kõlbelised ja hooliksid üksteisest ning peaksid endast lugu, siis tõesti ei olekski vaja mingeid ühisreegleid, iga inimene teaks ise, mis on õige ja mis on vale käitumine. Keegi ei teeks teisele ülekohut.

Alexis Carrell, filosoof, raamatu “Tundmatu inimene” autor, kirjutab: “Kõlblustunne on suguluses nii arukuse kui esteetilise ning religioosse meelega. Ta sunnib meid õiget eristama väärast ja valikut tehes eelistama õiget väärale.”

Õnnetu on see rahvas, kelle valitsus teeb seaduse, mis keelab inimestel lähtuda oma elukorralduses ja hinnangute andmises klassikalisest igiigavesest kõlblusest ja moraalist, nimetab need tagurlikuks või lausa ühiskonnaohtlikuks ümber ja seab need ühepoolse propaganda kaudu põlu alla. Ebamoraalne on see valitsus, kelle käsul meedia levitab kõlblust laimavat propagandat, naeruvääristab väärikust ja viisakust, mõnitab puhtust, ausust ja üksteisest lugupidamist. Kes õhutab rahvast oma instinkte esiplaanile seadma ning mõistust ähmastama. 

Palun mind mitte valesti mõista. Ma ei õhuta vihkamist. Pigem vastupidi. Ma tahan kaitsta iga inimese väärikust.

Mu artikli mõte ei ole kuulutada ebakõlbelisteks nõndanimetatud seksuaalvähemuste, ennast oma eriliste seksuaalsete eelistuste alusel identifitseerivaid inimesi – ma ei ole kohtumõistja inimeste üle, ja mul pole meditsiinilist haridust.

Ma tahan öelda, et igasugune seksuaalelu ületähtsustamine ja avalikkuse ette kiskumine meie igapäevaelus on tegelikult ebakõlbeline. Seksuaalsus kuulub iga inimese intiimsesse eraellu, seda ei tohi seadustesse kirja panna. Valitsus ei tohi piiluda inimese magamistuppa. Ammugi mitte sundida rahvast avalikult arutama üksteise intiimasju.

Inimesi ei tohi jaotada erinevateks seksuaalideks “nende liikide järele”, see on alandav. Riigijuhid ei tohiks oma rahvast alandada sellega, et jaotavad nad kirevate siltidega rühmadeks nende seksuaalsete eelistuste põhjal.

Mõned küsivad: mis on üldse traditsiooniline perekond? Miskipärast nad ei tea seda. Et mis on see, mille alusel perekonda hinnatakse kas traditsiooniliseks või ebatraditsiooniliseks. Keegi kirjutas Postimehes terve lehekülje sellest, et eri maades olla erinevad traditsioonilised abielud. Ent nagu ikka vahel juhtub, et eriti selgelt nähakse väikesi asju, aga suurt ei panda nende varjus tähelegi, nii ka selle artikli kirjutaja ei suuda näha seda üht ja ainsat, hiigelsuurt ühist nimetajat kõigi maade ja siiani kõigi aegade abieludele. See on ometi see, et perekonna algrakukese, abielupaari, moodustavad alati ja igal pool mees ja naine. Ja neile sünnivad lapsed. See ongi perekond. Meile teadaolevalt juba mitu tuhat aastat.

Tunnistagem, ametlikult registreeritud mees-mees ja naine-naine paarid on ju tegelikult absoluutne kurioosum. Niisugust riiklikult tunnustatud kooslust ei ole kunagi inimkonna ajaloos olnud. Nii et kõigepealt on eriteadlastel vaja seda tõsiselt uurida, ja kui selline uuendus tõesti osutuks õigeks ja vajalikuks, siis tuleks see sisse viia väga ettevaatlikult ja väga pikkamööda. Ja loomulikult ei saa neid paare võrdsustada traditsiooniliste abielupaaridega. Nende kooslus põhineb isiklikul mõnul ja heaolul, mitte rahvuse taastootmisel.

Aga seda tuleks teha ikka ainult siis, kui see on tõesti teaduslikult põhjendatud, mitte mingite suvaliste poliitiliste otsuste põhjal peale sunnitud. Või mingite ühingute surve all. Sest seegi on alandav. Räägitakse küll kõlavaid sõnu vähemuste kaitsmisest, aga tegelikult hoopis alandatakse neid. See asetab need erisused ju ikka kuskile omaette klassi, mis kuulutatakse seadusega puutumatuks, mille kohta keegi ei või mingit kriitikat kuuldavalt välja öelda. Nagu oleksid nad invaliidid, kelle puuet ei tohi halvustada.