Malle Pärn: Inimtegevusel on üle aegade ulatuvad tagajärjed

Näitleja ja teoloog Malle Pärn kirjutab, et iga muudatuse, iga uuenduse puhul tuleb küsida: kas aitab see kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?

Jeesus on öelnud: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale.“

Me teame hästi valmi, kus luik, haug ja vähk leidsid ühe mahajäetud koormaga vankri ja otsustasid selle endale võtta. Nad rakendasid end vankri ette, et seda koju viia. Ent igaüks kiskus vankrit sinnapoole, kuhu tema minna tahtis. Luik püüdis taevasse tõusta, haug kiskus vette, vähk roomas tagurpidi mööda maad. Sikutasid ja sikutasid, aga koorem ei liikunud paigast.

Kui mõistusega inimesed midagi üheskoos tahavad teha, siis tuleb ennekõike panna paika suund. Kuhupoole nad minna tahavad? Ja siis saab otsustada, kellega ja kuidas on võimalik koos töötada. Kes ühise kasu peale mõtelda ei taha ja ikka koormat vaid enda suunas tirib, sellega ei saa sama vankrit vedada.

See ühine tegevus peab olema kõigile kasulik, muidu ju seda üheskoos ette ei võetaks. Ja see kasu ei tähenda mitte mingi võõra isanda ettekirjutuste täitmist, vaid ikka seda, mismoodi mõjutab tulevane ühistegevus kõikide inimeste elu. Arukad inimesed mõtlevad koguni ette tulevastele põlvedele, sest inimtegevusel on üle aegade ulatuvad tagajärjed. Riik ei tohi oma kodanikega teha kahtlasi „pärast-meid-tulgu-või-veeuputus“ eksperimente või ohtlike tagajärgedega inimkatseid.

Riik koosneb väga paljudest inimestest ja inimeste vahel on ikka vastuolusid, sest paljud tahavad vankrit vedada vaid endale soodsas suunas. Haritud inimesed oskavad ühistes asjades mõistlikke otsuseid teha. Mis saab aga riigist, mis on riius iseendaga?

Tõsi, meie tänapäeva maailma riigid on enamasti kõik iseenesega riius. Sellest sünnivad järjest uued ja uued katastroofid. Nafta voolab merre, metsad tassitakse laiali, meie ühiseid loodusressursse kurnavad kapitalistid rikastuvad ja vaesed muutuvad vaesemaks.

Sajad tuhanded petetud migrandid jätavad maha oma kodud ja emad ning ründavad islami tsiviilsõjaväena Euroopa heaoluriike, mis on neile aga nii kultuuriliselt kui ka usuliselt täiesti võõrad ja vastuvõetamatud. Eks ole see hullumeelsus? Kurjast vaimust vaevatud maailm? Kurat käib ringi nagu möirgav lõukoer ja otsib, keda neelata. Ja ta leiab endale inimeste maailmast aina suuremal hulgal ustavaid teenreid.

Me oleme kõrvale heitnud loomulikud elamisvormid ja ehitanud üles mingi monstrumi, mis meid pikkamööda hävitab. Seesama monstrum ajab meid ka järjest rohkem üksteisega riidu.

Kui me tahame otsida kerget ja kiiret rikastumist, siis me läheme riidu loodusseadustega. Sest üle mõistuse rikastumine ei ole Jumala loodud inimese elu eesmärk ega kohustus siin maa peal. Stressimajandus kurnab ära looduse, meie elukeskkonna, ja hävitab ka inimese. Omavahelises riius lõhenenud kuningriik, tülitsev perekond, aga ka iseendaga vastuolus inimhing – ükski neist ei jää püsima. Saatan hävitab ju lõpuks ka oma ustavad teenrid, ega neilegi ei koida mingi roosa paradiis. Me ei saa lõhkuda loodusseadusi, ilma et see lõhkumine meid endid ei hävitaks.

Üks kindlamaid loodusseadusi kõlab: mida me külvame, seda me ka lõikame. Ei kasva meie peenrale roose, kui me külvame sinna ohakaseemneid. Ei kasva ka siis, kui me sinna midagi ei külva. Siis võib sinna kasvada küll kõiksugust umbrohtu, mitte aga kultuurtaimi, mis võiksid meie ihu toita või meie hinge oma iluga rõõmustada. Seesama seadus kehtib ka meie igapäevases elus.

Meil on ju tegelikult ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Nii lihtne see ongi. Või kuidas? Kas siis „sõbralik Eesti” ei taha seda?

Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga „avanemise” kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda? Kas islami eelväed aitavad seda kodu ehitada?

Unustage ära see pagulaste silt, see on niisama vale kui natsi ja rassisti sildid. Me ei näe neid pagulasi. Nagu me ei näe siin ka natse ja rassiste. Pagulastel ei ole raha, et reisida kodumaast nii kaugele. Natsid ja rassistid on saatanateenrite väljamõeldud vaenlaskujud. Oma tegeliku olemuse varjamiseks kasutavad nad silte, mis palju paremini sobivad neile endile.

Taevas, mis on ometi juhtunud? Euroopa tähendas kunagi midagi kõrgemat, targemat, ilusamat; see tähendas haridust, kultuuri, kunsti, kirjandust, imelist muusikat – nüüd on Euroopa muutunud peaaegu sõimusõnaks…

See on kolmas maailmasõda. Ta ei ole veel päris konkreetselt meie pinnale jõudnud, praegu me saame ehk veel sellele vastu hakata, neid sõdalasi on siin praegu ikka veel väga vähe. Me saaksime oma piirid kinni panna. Sõja ajal ju tuleb piirid kinni panna. Mis teha, ei saa enam nii kergelt turistina reisima minna… Kuid mis on olulisem, kas see, et me saaksime hõlpsasti meelt lahutada, elust „mõnu” tunda, või see, et me hoiaksime oma kodumaa oma laste jaoks alles ilusa ja puhtana? Muidugi on neid sõdalasi ka meie endi seas, inimesi, kes püüavad meie kodumaad meie lastelt ära võtta ja võõrastele jagada…

Miks on meil nii palju inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub? Ei oska uudistest järeldusi teha, sündmustele hinnanguid anda? Meile ju aina näidatakse sadu märatsejaid Euroopa suurlinnade tänavatel, Inglise kanali juures. Meile räägitakse pommidest, vägistamistest, põletamistest. Ikka ei saa paljud aru, et see ei ole mingi rahumeelne abiotsiv inimkontingent, kes Euroopat nõnda ründab – tänutäheks selle eest, et neid siia vastu võetakse, et nendega tegeldakse, et neile elupaik ja tasuta toit antakse…

Sellel ei ole midagi pistmist religiooniga, mitte ükski religioosne inimene ei käitu niiviisi. Religioon on armastuse ja vaimse arenemise kool. Kui see, mida me praegu näeme Euroopas, on islam, siis islam EI OLE religioon. Religioon ei ole vägivald. Religioon peab oluliseks inimeste vaimset harimist ja hingelist vabadust. Religioon kuulutab armastust, mitte vihkamist.

Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega peaks inimene olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu, inimliku mõistuseta maailma eest.

See, kes vastutustundetult hävitab elu, enda ja teiste oma, on vaimselt vähemalt alaarenenud, kui mitte haige. Vaimse hälbega inimene on äärmuslikult enesekeskne, ta ei oska või ei soovi arvestada teiste inimestega.

Normaalne inimene on see, kes püüab ise elus püsida ja ka teisi elus hoida. Normaalne inimene on see, kes teab oma kohust ja vähemalt püüab seda täita. Normaalne inimene vastutab oma tegude eest ja oskab mingilgi määral hinnata oma tegude tagajärgi. Normaalne inimene hoidub tegudest, mis võivad kahjustada tema rahva tulevikku, koguni tema tulevaste lapselapselaste elukeskkonda.

Vaimselt terve inimene teab, et ta on inimene, et ta elab ühiskonnas ja on sellest sõltuv. Ta arvestab teiste inimestega, tajub, missuguses olukorras, missuguses atmosfääris ta hetkel viibib, ja oskab sellele vastavalt käituda.

Malle Pärn
teoloog, näitleja