Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: jõululootus keset lõhestunud maailma

-
25.12.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

Inimese vaim ei ole nõges, malts ega muu umbrohi, tema ei kasva iseenesest. Vaim vajab kasvamiseks sedasama, mida kõik kultuurtaimed: õhku ja vett, päikest ja tuult, armastust ja hoolitsust, tähelepanu. Kujundlikus mõttes.

Usun, et vaimu seeme on olemas igaühes, ent kui ta jäetakse hooletusse, siis ei sirgu temast seda uhket puud, milleks ta on mõeldud sirguma.

Kui me laseme oma aia rohtu kasvada, ei saa me sealt kunagi head saaki. Niisamuti on lood ka meie vaimuga – kui me lubame maailmal sinna külvata umbrohuseemneid, jäävad meie tarkusetaimed nõrgaks või surevad hoopis.

Sellepärast tuleb aina valvel olla ja hoolikalt valida, mida vastu võtta ja mida kõrvale heita kõigest sellest, mida maailm meile pakub või lausa agressiivselt peale surub.

Meie rahvale on jõulud – täpsemalt: jõululaupäev – aasta suurim religioosne püha. Väga paljudele on see üldse ainus religioosne püha, mida nad mingil kombel tähistavad. Nii mõnedki jätkavad tegelikult nõukogude ajal traditsiooniks kujundatud nääride tähistamist.

Ehitud kuusk, küünlad, kingitused, verivorstid kapsastega – kõik see kuulus ju ka nääride juurde. Isegi jõuluõhtune kirikus käimine kuulus nääride juurde – see oli põnev, sest oli keelatud, või vähemalt ei olnud see soositud.

Suur osa meie jõuludest on väline hiilgus – kaunistused, mis juba meiegi maal järjest uhkemaks muutuvad, heategevus, korjandused, annetused, kaubanduskeskustes kõlavad jõululaulud, kirikukontserdid, ja muidugi allahindlused ja osturallid, sest jõuludeks tehakse ju üksteisele kingitusi.

Isegi pangad, mis ometi sisuliselt jätkavad Piiblis hukkamõistetud liigkasuvõtjate tegevust, riputavad üles jõulukaunistused ja panevad akendele advendiküünlad.

Ent jõulude sisu jääb väga paljudele inimestele suletuks. Ja kes meist suudakski seda täielikult mõista?

Jeesuse sünnilugu on niivõrd ilus ja liigutav, ja niivõrd ebaloogiline, kui seda vaadata tänapäeva pragmaatilise inimese silmade läbi, et ta näib tõepoolest uskumatuna.

Paljud inimesed peavadki seda väljamõeldiseks või legendiks, ning on oma elust välja visanud usu sellesse. Nad valivad lihtsama eluviisi ja võtavad sajandite tarkusepagasist vastu vaid selle informatsiooni, mis ei ole vastuolus nende materialistliku maailmavaatega.

See on nii kerge. Palju raskem on uskuda, et inimese elul on mingi kõrgem mõte. Uskuda, et meie kohustus ja eesmärk siin maa peal on inimeseks saada ja inimesena areneda, mitte lõdvalt vegeteerida materiaalse olemise ja küünilise sofistika piirialadel.

Et me võiksime kunagi mõista pisutki sellest, mida meile õpetab see imeline jõululaps. Et meie elu ei lõpe meie maise keha surmaga.

Paljud inimesed on ristiusu sellepärast oma alateadvusse tõrjunud, et igapäevane elu nõuab üksjagu palju halastamatust ja omakasupüüdlikkust, ning konkurentide kõrvale tõrjumist.

Kristliku ligimesearmastusega kapitalismis kaugele ei jõua.

Keegi kirjutas kunagi, et jõuluõhtul on kirik “tuubil täis inimesi, kellel sinna tegelikult eriti asja ei ole”.

Vastaksin, et igal inimesel, kes tuleb kirikusse, on sinna “asja”. Ilmaasjata ei tule keegi. Inimene kuuleb Jumala kutset, ehkki ta ise seda ehk ei taipagi – iseasi on, kas ta oskab või julgeb sealt sõnumit vastu võtta. Selleks on vaja aega ja süvenemist.

Aga me peame olema kannatlikud, sest Jumal on ka meiega kannatlik!

Igal juhul on hea, et inimene tuleb kirikusse, ükskõik, kuidas ta  ennast seal üleval peab. See võib olla tema hinge appihüüd.

Anname talle andeks isegi selle, kui ta ei oska kirikus väärikalt käituda. Me ei pahanda ju eelkooliealise lapsega, kui ta kõrgemat matemaatikat ei taipa.

See inimene ei oska endaga midagi peale hakata, sest ta on ateistliku propaganda poolt pimedusse surutud. Ja praeguse liberalistliku ideoloogia poolt segadusse aetud.

Aga tal peab kuskil sügaval olema mingi igatsus, millele ta nime anda ei oska – muidu ta ei läheks kirikusse. Pole tõsi, et ta läheb sinna moe pärast või uudishimust! Ta võib seda teistele öelda, aga tegelikult on see ta hinge appihüüd.

Ma ei tea, mis viib jõululaupäeval kirikusse inimese, kes muidu kunagi seal ei käi. See peab olema ikka mingi alateadvuses elav igatsus usu järele, mida ta ei julge endalegi tunnistada.

Võimalik, et see on ta esivanemate vere hääl, mis teda kirikusse kutsub. Sest kirik on koht, kus on pühitsetud paljude sajandite jooksul kõik meie esivanemate elu olulised sündmused.

Inimeses elab ilmselt ikka veel mingi igatsus kõige selle järele, mida usul, kirikul ja jõuludel meile lahedasti pakkuda on: ilu ja puhtuse järele, soojuse ja usalduse järele, lihtsuse ja halastuse järele, leppimise ja andestuse järele. Sest maailm tema ümber muutub aina kõledamaks ja vaenulikumaks.

Ta püüab kõik selle jõuludest kätte saada, justnagu me lõikelilli ostame kauplusest, – aga kaugemale minna kardab.

Vaadake neid inimesi, kellelt telereporterid tänaval küsivad, mida neile jõulud tähendavad. Nad muutuvad kohmetuks ja vastavad, et see on valguse püha, perepüha, vaikne headuse püha ja nii edasi. Eufemismid, varjamaks oma sisemist igatsust ilu ja puhtuse järele, mis on, paraku, avalikus meedias kuidagi põlu alla pandud.

Nõukogude aja kõige suurem süü ja saavutus on see, et inimesed võõrutati loomulikust religioossusest. Usust ja usklikust inimesest maaliti moonutatud pilt. Paljud ei ole suutnudki sellest nõiaringist välja pääseda.

Sest ikka veel peab inimesel olema üksjagu julgust, et oma religioossust tunnistada.

Jaan Tõnisson – on kunagi öelnud jõuludest (tsitaat on võetud Postimehest):

“Kas on iseäranis need uudsed ristisõdalased, kes nüüd meie noortsugu tahavad vabastada usuõpetuse ja usuelu orjusest, seesmise arenemise teel mingeid uusi kõlblisi väärtusi leidnud, millega nemad võiksid meie rahvast ja tema hingeelu seesmiselt rikastada?”

Malle Pärn