Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: justnimelt võrdset kohtlemist meil ei ole!

08.08.2023
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

Demokraatia tingimustes on igal inimesel õigus vabalt väljendada oma mõtteid. Selle eest ei tohi kedagi karistada ega diskrimineerida.

Kui need mõtted on kriitilised ja mõnele asjaosalisele ei meeldi, siis ta võib solvuda. Temale võiks öelda: kui sul on kalduvus kriitika peale solvuda, siis ära tee midagi sellist, mille kohta keegi võib pahasti öelda.

Inimene, kes läheb poliitikasse, kelle tegevusest sõltub terve rahva elu, ei saa endale lubada mingeid isiklikke solvumisi kellegi kriitikast. Tema kohus on teha oma tööd nii, et rahvas oleks rahul. Kui rahvas ei ole rahul ja reageerib negatiivsete kommentaaridega, siis tuleb poliitikul kõigepealt endalt küsida: kas ma ehk tegin midagi valesti?

Kui ta on selle tõsiselt läbi kaalunud ja leiab, et ta tegutses õigesti, et kriitika oli ebaõiglane, siis ta selgitab rahvale, kes ilmselt sai temast valesti aru. Või on tal mingid objektiivsed põhjused, mis takistavad rahva meele järgi tegutsemist. Ka seda tuleb selgitada. Keel on suhtlemisvahend. Meil on ühine keel, mõistusega inimesed saavad sellest aru.

Minister, kes sellises olukorras hakkab kriitikuid (ka riigikogu opositsiooni!) sõimama ja halvustama ja kedagi teist süüdistama, ei kõlba poliitikasse. Ta peaks minema kuhugi vabrikusse tööle. Ja meil on niisuguseid viletsaid seal üleval ikka väga suur hulk. Kindlalt enamus.

Ja järjest hullemaks läheb, sest meil on juba käivitatud kiires tempos alaneva püramiidi süsteem. See tähendab, et ülemuseks saades valib rumal inimene ju endale veel rumalamad alluvad. Rumal ju tarka ei salli!

Rumal inimene otsustab teiste üle iseenda järgi, maailm on tema jaoks tema enda peegeldus. Ainult see, kes ise on õel ja pahatahtlik ja isekas ja ülbe, kahtlustab kõiki teisi nendessamades pahaomadustes.

Ta ei näe kunagi kellegi tegutsemise taga õilsaid või arukaid motiive (sest temal endal neid pole), inimene on tema jaoks alati isekas ja omakasupüüdlik, nõnda kuulutab ta põhjusetuks vihkamiseks iga aruka hoiatuse või kriitika, ja ikka näeb ta igal pool vaid isekaid motiive. Sest tema ei mõista mingeid ühishüve taotlemisest või kultuurieelistusest või inimlikust moraalist sündinud tegutsemismotiive.

Eks tee praegune võimupoliitika oma õuekrantsi Meedia abiga ju karuteenet ka oma isandatele ja oma ideoloogiale? Liiga rumalate (poliitkorrektsete) ja liberaaldemagoogiliste udukõnede avaldamine ajakirjanduses paljastab ju arukamatele inimestele nende kirjutajate vaimset ja eetilist küündimatust?

Liberaalne demokraatia tahaks nagu (sõnades) kõigile võrdsust kuulutada, aga justnimelt võrdset kohtlemist meil ei ole! Kõige kõrgemast ametnikust alates.

Meil on ära märgistatud teatud eelis-eliit-inimgrupid, kellele on KÕIK lubatud, ja need, kes seda kampa eliidiks tunnistada ei taha, mõistetakse hukka, tühistatakse ja demoniseeritakse.

Kui seksuaalvabaduste nõudlejad taotleksid võrdsust, nagu nad räägivad, siis nad annaksid ju eluõiguse ka perekonnakaitsjatele, sest ka nemad on sellistena sündinud! Kedagi ei jäeta ju kõrvale?

Kuhu kaovad need õilsad loosungid, kui keegi nende nõudmistele vastu hakkab?

Avatus, sallivus, solidaarsus, võrdne kohtlemine, demokraatia, vabadus, inimõigused, poliitiline kultuur.

Ilusad sõnad. Ent ükski neist ei tähenda enam seda, mida ta algselt meie keeles peaks tähendama. Need on sildid, plakatid, mille taha varjatakse tunduvalt inetumaid TEGUSID ja kavatsusi.

Viisakalt ja arukalt saab korrale kutsuda ainult viisakat ja arukat inimest, keda ju tegelikult EI OLE vajagi korrale kutsuda.

Rumal ei kuulagi arukat manitsemist. Tema hakkab rusikatega vehkima. Iga arukas argument või põhjendatud kriitika on tema jaoks solvav, ja kuna rumal ei oska arukale kriitikale midagi vastata, siis on ta leiutanud termini “vihakõne” ja terve hulga valmismaalitud silte, mida peale kleepida nendele, kes temale ei meeldi.

Rumaluse kohta ei tohi midagi öelda. Tarka, terve mõistusega inimest lubatakse meil aga absurdsuseni sildistada, laimata, sõimata. See on ainus relv, millega rumal saab tarka jalust maha lüüa, ainus, milles rumal on targast tugevam. Millele tark ei saa isegi vastata, sest see tasand on tema jaoks võõras või piinlik.

Rumal tahab targa enda tasandile kiskuda, sest seal tunneb ta end kindlana. Seal saab ta välja öelda oma põhilise argumendi: „see ei ole nii“ ja oma ainsa soovi: „kõik peavad tegema minu tahtmist.“

Tark võib talle vastata ükskõik kui arukalt, rumal jääb ikka oma narratiivile kindlaks. Sest rumal „ei näe“ midagi, mis tema pilgu ulatusest väljapoole jääb. Tema aju on omandanud programmi, mille piiridest ta iial välja ei lähe.

Need on uue, tõejärgse ajastu ideoloogia jüngrid ja kuulutajad. Nende kreedo on: “Mina tahan nii, ja kõik peavad tegema minu tahtmist. Kes ei tee, sellel ei ole eluõigust.”

Nad ei analüüsi, nad ei arutle, nad ei loe ega kuula teiste arutlusi või analüüse, nad elavad oma väikeses mõttekaaslaste ringis ja õhutavad vihatuld oma ühises kunstlõkkes.

Ei saa võrdselt kohelda hoolimatut egoisti ja korralikku mõistlikku kodanikku. Meil ei saada enam aru sõnade tähendustest. Eesti keel on paljudele ainult osaliselt mõistetav.

Vastupidiselt seksuaalaktivistidele ei nõua abielu kaitsjad mitte midagi endale isiklikult, oma isiklikust kapriisist, nemad kaitsevad meie kultuuri ja elukeskkonda, ühiskonna alusmüüri, aga see ei lähe ju abielu lõhkikiskujatele korda. Miks on nii raske sellest aru saada?

Minule teeb haiget see, et rahvas lõhestatakse nimme kaheks vastandlikuks leeriks, kes üksteist vihaselt pommitavad. See tülide tekitamine on ju teatud gruppide tegevuse eesmärk.

Rahvaga on lihtne manipuleerida, kui nad omavahel tülis on ja mõttetute asjade pärast kaklevad.

Malle Pärn