09.09.2019
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas uusliberalistlikus maailmas elatakse mitte päriselu, vaid mingis väljamõeldud mullis.
„Sellest, et meil sõda käib, saavad juba kõik aru. Uus valitsus on vaja kukutada, muidu juhtub ilmselt midagi koledat. Mingi pikalt plaanitud ja kellegi poolt juba ette kinnimakstud monstrum kukub kokku.
Meie liberaale ei saa enam liberaalideks nimetada, sest liberaalide jaoks on olulisel kohal kõigi inimeste ühesugused õigused ja vabadused, sealhulgas sõnavabadus. Meie liberaalsete loosungite levitajad hoopis piiravad sõnavabadust. Nende jaoks on sõna vaba ainult siis, kui ta on õiget värvi. Igasugune mõistuslik kriitika on vihakõne.
Olen aru saanud, et see ongi see “liberaalne demokraatia”, mida meile tahetakse peale suruda. Nagu ühesuunalise liiklusega tänav, kus liberastid võivad konservade kohta kõike öelda, kuni alatu laimuni ja ropendamiseni välja – aga konservad peavad olema vait, nemad ei tohi isegi labidat labidaks nimetada. Sest labidat ei tohi ju solvata. Ehkki ma ei usu, et labidas sellest nimetusest solvuks…
Sõnavabadus ei toimi riigis, kus mingi peavoolu ideoloogiast erineva meelsuse, mingi teistsuguse poliitilise vaate (rahumeelsele) avaldajale kleebitakse alatult VALELIK silt peale, sõimatakse teda natsiks või rassistiks või äärmuslaseks, ehkki ta seda kohe mitte kuidagi EI OLE.
Sa oled kaamel, hõikavad liberastid. Ja mitte kuidagi ei ole sul võimalik nendele selgeks teha, et sa ei ole kaamel. Sest nad ei kuulagi sind. Neil on silma- ja kõrvaklapid peas.
Kui presidenditoolil istuv Brüsseli ametnik ei näe ega kuule, mis meie riigis toimub, siis ei istu ta õigel toolil. Kui ta ei taha näha ega kuulda, mis toimub, kui ta tahabki Eestist totalitaarset riiki kujundada, siis on ta oma ametivannet murdnud ja oma riigi reetnud. Süüdi. Ja vastutagu.
Mõlemal juhul peaks ta vähemalt tagasi astuma, mitte tegema nägu, nagu poleks midagi juhtunud.
Ma pole märganud, et ta oleks kusagil kunagi oma veidrat käitumist või ilmselget eksimust selgitanud, mingitki kriitikat arvesse võtnud, rahvalt oma vigade pärast vabandust palunud.
Aga neid vigu on tal oma ametisoleku ajal kogunenud juba terve hulk, ja mulle tundub, et sellel brüsseli maanteel ta juba ületab lubatud kiirust…
Rahvas on lootusetult lõhestatud: ühed elavad pärismaailmas ja räägivad ning kirjutavad seda, mida mõtlevad, nad näevad ja mõistavad seda, mis päriselt toimub. Interneti kaudu on ju kõik kõigile kättesaadav.
Nad tunnevad muret inimliku allakäigu pärast, moraalirelativismi ja multikulturismi pealetungi pärast. Uusliberalistliku düstoopia agressiivse pealetungi pärast. Ja püüavad selle vastu omal kombel, vastavalt võimalustele, sõdida. Tõsi, sageli üsna emotsionaalselt. Ent see on ju meile rahvusena elu ja surma küsimus? Meil on ju sõnavabadus? Tehke neile selgeks, et nad eksivad?
Teised elavad mingis konstrueeritud narratiivis (sugu on sotsiaalne konstruktsioon) – terve nende maailm on üks sotsiaalne konstruktsioon. Kõigel on sildid peal, midagi ise mõelda pole vaja, kõik on must-valge: brüsseli uusliberaal on hea, konservatiiv on paha, ja suhtlemiseks nendega on terve hulk valmis silte.
Värve ei tunta. Maailmas on kaks värvi: must ja valge. Mitte ühegi kriitilise teksti mõtet ei tabata, tekstist haaratakse mõned üksikud hüsteeriat tekitavad sõnad või lausekatked, ja neid hakatakse kasutama kaigastena kangekaelsete isemõtlejate peksmiseks.
Nii mõnedki selles valelikus ühiskonnas auväärsel positsioonil kiikuvad tegelased on EKREt nimetanud fašistideks, natsideks, populistideks, äärmuslasteks, kasulikeks idiootideks, kremli käsilasteks, putinistideks.
Lõpetage ometi narrimängimine!
Tehke need olulised mõisted ükskord ometi endale selgeks, tulge oma plakatitelt maha pärismaailma!“