Malle Pärn: Kaks Eestimaad

Arvamus,
- Updated
Malle Pärn

Majanduslikult edukas ei ole mitte see riik, kus on mõned rikkad ärimehed, pankurid ja poliitikud, vaid see, kus rahvas elab inimväärset elu, liialt virelemata vaesuses, kus rahvas on maksujõuline. Mida kõrgemad on palgad, seda suurem on kasum, mis kogutakse maksudest.

Kui peremees ei anna hobusele süüa, siis hobune ei jookse. Mitte isekusest, vaid sellepärast, et ta ei jaksa. Kui hobune aitab peremehel raha teenida, siis peab peremees enne oma isikliku kasumi kokkulugemist kõrvale panema selle osa, mis läheb hobuse ülalpidamiseks.

Maja ehitamist tuleb alustada vundamendist. Kui vundamenti ei ole, kui maja karkassi ei ole, siis ei ole sarikaid kuhugi panna. Uut riiki tuleb alustada normaalse elu loomisest rahvale, mitte valitsusele! Valitsust ei ole, kui ei ole rahvast. 

Viljapuuaia rajamist alustatakse ju puude istutamisest, mitte viljakoristamisest. Seeme tuleb enne mulda panna, ja taimed üles kasvatada, alles siis saab saaki korjama hakata. Meie poliitikud hakkasid saaki korjama enne külvamist, sellepärast on maa kurnatud ja rahvas tüdinud.

Valitsus ei tohi olla rahvast oluliselt rikkam ega eelistatum! Valitsus peab olema rahva teener – mitte endale ei tohi head elu organiseerida, vaid rahvale. Siis, kunagi tulevikus, kui riik ja rahvas kasvab tugevaks, siis tohib valitsus endalegi head-paremat nõutama hakata.

Mõisted “iseseisvus” ja “vabadus” on meie praeguses riigikeeles valesti tõlgendatud. Mõlemad tähendavad üleskutset võidujooksule, mille eesmärk ja auhind on võimalus haarata endale suurem osa sellest varast, mida me tegelikult kõik ühiselt tootnud või alles hoidnud oleme. Justnimelt see on meie rahvuse väljasuremise põhjuseks. Ja mitte mingisuguste toetustega või maksusoodustustega me seda ei peata.

 Valitsus kujundab rahva mõttemaailma oma eeskujuga, oma tegevusega, oma väärtushinnangutega. Ükskõik kui kõlavaid sõnu kõrged poliitikud ka ei tee, kui nad oma isiklikus elus üle kõige hindavad rikkust ja mugavust, siis suunavad nad ka rahva seda hindama. Et aga rahval on seda tunduvalt raskem saavutada kui valitsusel, sest rahvas ei saa endale ise palga suurust määrata, siis on loomulik, et rahval tuleb loobuda järeltulijatest. Kes on teatavasti tülikad, nõuavad aega ja raha, hoolitsust, hellust – kust seda kõike võtta, kui ema-isa on üleni end andnud riiklikult kehtestatud jumaluse – raha – teenistusse.

Eks see ju ole nõnda, et raha määrab meie ühiskonna väärtused – prominentideks on vaid need, kelle sissetulekud on kaugelt üle keskmise – ja suurem osa inimesi, keda meil “tavainimesteks” on tituleeritud, ei mõista prominentide arvates ei kõrget kunsti ega poliitikat. Neilt oodatakse vaid maksude õigeaegset tasumist, ja maksimaalset valimistel osalemist.  Meil on palju räägitud sellest, et mitmete kõrgete ametimeeste palgad ei ole piisavad, arvestades vastutust, mis selle ametiga kaasneb, sealhulgas ka riigijuhtide ja parlamendiliikmete palgad.

Kõneldakse suurest vastutusest, aga tegelikkus näitab, et nemad saavad küll kõrget palka, aga üleüldse ei vastuta. Enamasti vastutame hoopis meie. Nemad lasevad põllumajanduse põhja, likvideerivad haiglaid, ettevõtteid ja maakoole, aga meie jääme tööta ja toiduta. Nende palk aina tõuseb, sest nemad saavad seda ise tõsta.

Ülikõrgete palkade määramine iseendale ja oma lähikondlastele, kui rahva enamik peab leppima sissetulekuga, mis on alla keskmise, – see ei ole midagi muud kui puhas häbematus.

Kui “valitseva klassi” palgad oleksid lähemal “tavainimese” omale, siis ei oleks need ühiskonna asjade otsustajad nii eluvõõrad. Küllap nad siis oskaksid arvestada ka rahvaga, ja siis oleks neil tunduvalt enam huvi tõsta keskmise inimese elu kvaliteeti. Sest sellega koos läheks ka nende endi elu paremaks. Nüüd ei ole nad sellest  huvitatud, sest nende elu juba on parem ja läheb veel paremaks niikuinii.  Seega, valitsus ja rahvaesindus ei peaks teenima nii palju rohkem kui keskmine kodanik! Otsustajate heaolu peaks sõltuma rahva heaolust.

 Meil oleks nagu kaks Eestimaad – üks on piisavalt hästi arenev läänelik turumajandusriik, teine aga kannatab mahajäänud sotsialismi tagajärgede all. Oma aega ja energiat kulutavad ühise riigi ehitamiseks kõik, aga selle töö vilju maitsevad vaid vähesed rikkad ja võimukad.

Siin peitub aga veel üks konkreetne hädaoht: suurte sotsiaalsete vahede tekitamine võib kaasa tuua mõtteid uuest sotsiaalsest revolutsioonist.

Esimest korda ilmus ajalehes Videvik 2000 a.

 

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused