Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: Kas solvumist saab rahaga maha pesta?

-
22.06.2020
Malle Pärn
© Uued Uudised

Kui inimene esineb avalikkuse ees, näiteks populaarses telesaates, pealegi veel õrnal, intiimsel või ühiskonnas teravaid vaidlusi tekitaval teemal, mis võib väga paljusid väga sügavalt puudutada, siis peab ta alati arvestama sellega, et tema esinemist võidakse erinevate inimeste poolt erinevalt vastu võtta.

Kes aga telesse lausa oma tegevust propageerima läheb, see peab ilma hüsteeriata vastu võtma ka erinevad vastukajad. Sest selleks ta ju sinna läks, et vastukajasid tekitada?

Muidugi oleks normaalne, kui see inimene oleks huvitatud vaatajate-kuulajate vastukajadest, et teada saada, kas tema tegevus on ka teistele vastuvõetav.

Alati on neid, kellele mingi esinemine või reklaamitav ühiskonnauuendus kohe meeldib, või kes võtavad selle vastu ükskõikselt, ilma mingi kriitikata, – aga on ka neid, kellele see ei meeldi.

See tegevus võib kellelegi näida sündsusetuna või kuidagi halva või kahjulikuna, see võib teda vihastada või koguni solvata. Inimene on emotsionaalne olend.

Ja ta reageerib. Ta kirjutab kommentaari, milles väljendab oma suhtumist selle inimese tegevusse, sageli isegi kurjalt või pahaselt, sest see tegu oli tema meelest meie kultuurisse sobimatu.

Ka kritiseeritava reaktsioon kommentaarile on ilmselt erinev.

Ühe kommentaari võib tähele panemata jätta. Kui negatiivseid reageeringuid on aga palju, siis küllap nii mõnigi mõtleks kõigepealt: MIKS nii paljud nii vihaselt minu tegevusele reageerisid? Kas ma tegin midagi valesti?

Ta püüaks ehk oma tegevust avalikult selgitada, sest sageli halvustatakse seda, millest ei saada aru. Või millest saadakse valesti aru. Arukas oleks ka kommentaariumides ise sõna võtta, ennast õigustada, suhelda nendega, kes on esineja meelest temast valesti aru saanud või hindavad tema tegu ebaõiglaselt.

See, kes läheb kohtult abi otsima, sadadelt “solvajatelt” ilma nendega eelnevalt suhtlemata “solvamise “ ja “mainekahju tekitamise” eest suurtes rahasummades kahjutasu nõudma, kuulutab ju avalikult teistimõtlejatele sõja, ta astub üsna kurjalt võitlusse üldiselt levinud ja tunnustatud kultuuri vastu.

Ta tunnistab seega, et ta EI OLE suutnud ega suudagi kriitikutele selgeks teha, et tema tegevus, mida tema meelest ülekohtuselt halvustavalt arvustati, on tegelikult õige ja hea.

Ta ei suuda oma (kritiseerijate meelest halba) käitumist õigustada või põhjendada. Ja temast saab raha väljapressija. Võimalik, et paljud ehmuvad ja maksavadki talle nõutud summad, sest pikk ja imelik juriidiline ähvardustekst on üsna hirmutav? Eks ole see siis rahanõudjatele ju kasulik äri? Ent kas ka eetiline?

Kas raha lahendab konflikti? Kardan küll, et pigem süvendab seda. Äkki võib Rita Holmi jääda saatma lisaks nokulaulule ka raha väljapressija kuulsus? Kuidas talle see meeldib? Kas ta algatab uued kohtuprotsessid?

Miks Rita Holmi näidistunni video tundus nii paljudele nii kohatu, nii piinlik, et nad lausa kurjalt kommenteerima tõttasid? Kas nad on väga õelad inimesed?

Õiguskaitse organid peaksid kõigepealt analüüsima arutluse all olevat tegevust, ja andma sellele objektiivse hinnangu – see on video kaudu ju kõigile näha – nii psühholooogia kui artistlikkuse pinnal, samuti kuulama ära “solvajate” selgitused ja “solvamiste” põhjused.

Mind väga huvitab, kas Tartu Maakohtus kommentaatorite hukkamõistmise protsessis ka seda videot näidatakse? Kuidas reageerivad sellele kohtunikud?

Seksuaalsus kuulub siiski veel enamike inimeste elus intiimvaldkonda, normaalse inimese jaoks on see seotud ka häbitundega, ta ei lähe võõrastele lasteaialastele rääkima nende intiimsetest kehaosadest. Sellised teemad nõuavad suurt taktitunnet, mis Rita Holmil näib puuduvat. Loomulik häbitunne kuulub terve psüühika juurde, moodne “kompleksivabadus” on liberaalide eufemism häbitusele.

Robert Sarv iseloomustab seda tegevust nii:

“Pealtnägija saade kajastas kliendi tegevust, milleks on ääretult tänuväärne töö kaitsmaks lapsi seksuaalkurjategijate eest ning harimas neid oma keha ja seksuaalsuse teemal. Antud teemal paljud lapsevanemad lastega suhelda ei soovi ning seda võivad ära kasutada seksuaalkurjategijad, kellest kahjuks paljud tihti on oma pere liikmed või lähedased. Mida klient tegi, on haris lapsi, kuidas inimese kehaosi nimetatakse ning et nimetatud kehaosad on privaatsed ja neid keegi peale ema, isa katsuda ei
tohiks. Jääb arusaamatuks, kuidas võib nimetatud käitumist pidada sobimatuks.”

Tegin rasvaseks sõnad või laused, mis minu meelest on veidrad.

Olen kaua aega oodanud, et haritud õigusteadlased hakkaksid vastu ülekohtu juurutamisele kohtu kaudu. Nüüd viimaks leidus üks julge naine, Õnneli Matt. Tõeline kangelane!

Aga Robert Sarv hõikab avalikult ja ülbelt, et ta sööb “selle neiu” hommikusöögiks ära, ja nimetab teda amatööriks!

Kas solvajate hukkamõistja tohib ISE vabalt ükskõik keda solvata?

Minu meelest on hoopis tema ähvarduskiri amatöörlik, nii keeleliselt kui õigusteaduslikult stiililt. Lugege seda eeltoodud katkendit! Koguni õigekirjavigadega! Kas nii rikkal advokaadil pole võimalik palgata keelekonsultanti, kui ta ise eesti keelt õppida ei viitsi?

Kas kodanikul on õigus vihastada, kui tema meelest keegi käitub sündsusetult? Kas tal on õigus seda avalikult välja öelda? Kumb siis kummalt tohiks kahjutasu nõuda? Kas inetuse tegija, kes solvas vaatajat oma (vaataja meelest) sündsusetu teoga, või inetuse ütleja, kelle halvustavast märkusest solvus kritiseeritav?

Mis on solvamine? Kas igaüht, kes solvub, on ikka solvatud? Enamasti mõtleb inimene ju ise endale solvumise välja. Kas saab inimest karistada selle eest, et keegi tema kommentaari peale solvub? Kas pole see äärmiselt subjektiivne, kohtus tuleks arvestada ikka FAKTE, tõsiasju, mõistuslikke argumente, mitte subjektiivseid emotsioone või ettekujutusi?

Karistatav peaks olema avalik pahatahtlik laimamine, ülekohtune halvustamine, kui inimene ise ei ole millegagi seda halvustamist ära teeninud. Kui ta aga astub avalikult üle traditsioonilise kultuuri piiridest, siis ei ole küll alust kriitikuid kohtusse kaevata!

Kriitiline kommentaar või hinnang kellegi kahtlasele või sündsusetule tegevusele ei ole solvang ega selle tegija maine kahjustamine. Sõnavabadus peab kaitsma ka kriitikut. Kui meil ikka on veel mingisugunegi demokraatia ja kehtib sõnavabadus.

Kõige rohkem saab oma mainet kahjustada ikka inimene ise. Oma tegevusega, oma sõnadega, oma avaliku esinemisega, oma käitumisega.

Tohutult hulgalt kriitikutelt raha nõudmine kahjustab inimese mainet kindlasti mitu korda rohkem kui kellegi võõra poolt kusagile sotsiaalmeediasse kirjutatud üksik halvustav kommentaar, mis korraks esile tuleb ja siis unustusse vaob.

Malle Pärn