Malle Pärn: Kas terve mõistus jääbki selles sissisõjas alla?

Arvamus,
©UU
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.

„Istusin õhtu hakul aias, nautisin vaikust ja linnulaulu. Ja hakkasin mõtlema.

Kena on loodust imetleda ja kosutavat maaõhku hingata, olemasolemisest täit naudingut tunda, aga igasugu veidrad teemad suruvad tänapäeval ennast aina vägisi peale.

Mitte ei saa sellest maailmast enam aru.

Kas terve mõistus jääbki selles sissisõjas alla? Kas tänapäeval saavad väikepõrgulised kalevipoegadest võitu ja aheldavad nad jalututena kaljude külge?

Keegi on kunagi kirjutanud sellise mõtte, et teater (võiks ka öelda, et kunst üldse) tegutseb maailmas justkui ühiskonna õiglase kohtunikuna, nuhtleb pahesid, mille ühiskond nuhtlemata jätab ja tunnustab voorusi, mille ühiskond tunnustamata jätab.

See peaks olema üks eesmärke, mis pühitseb tervet kunstiloomingut. Kunstnikul peaks olema väga tundlik õiglusnärv, ta peaks olema alati headuse ja õiguse poolel. Siis on kunstil mõte. Kõik muu looming on kas niisama oma lõbuks nikerdatud käsitöö või oma tühisusega edvistamine.

Paljuke meil tänapäeval on neid kunstnikke, kes nõnda mõtlevad? Lugesin taas Underi luulet, iga värss on nagu südamevalu hoog – täidetud murest oma rahva raske saatuse pärast, kirjutatud selge eluvaatega südamest inimese väärikuse ja vabaduse ja õigluse kaitseks.

Moraalsed dilemmad on alati andnud kirjanikele olulist ainet. Olulisel kohal on ikka olnud kirjaniku arukas ja parajalt kriitiline pilk kaasajale või ajaloole, inimese objektiivne analüüs, üldine vaimne areng, hea ja kurja võitlus nii inimese sees kui tema ümber.

Kirjanik on olnud mingis mõttes nagu majakas merel, kes lugejale oma tegelaste ja sündmuste kaudu elamist õpetab, ohtlikud ja ohutud teekonnad kätte näitab, Kirjandus on olnud ühtlasi ka haridus. Paljulugenud inimene oli vaimses mõttes haritum kui see, kes üldse raamatuid ei lugenud.

Nüüd on see kõik kadunud. Nüüd näidatakse lugejale keelt ja millegipärast üht sõrmedest. Ropendatakse. Kirjeldatakse üsna hingetuid ja labaseid suguelustseenikesi. Palagan ja üsna piinlik farss on juhtival kohal nii elus, poliitikas kui kunstis. Minu noorusajal võeti kasutusele väljend (koos tähendusega): teeme pulli. Nüüd käibki maailmas kogu aeg üks pullitegemine teise otsa, sekka uute “eurooplaste” vägivaldsed ja verised “meelelahutused”.

Eks igaüks kirjutab sellest, mis tal on hinges, elik mis on talle oluline. Kui kirjaniku elus peamine on ikka kaka ja tatt ja paha hais või haiglane eneserahuldamine, siis sellest ta ka kirjutab.

Heakene küll, tänapäeval on ju nii lihtne mingi raamat kokku panna ja avaldada, selleks pole vaja ei kirjanduslikku annet ega vaimset pingutust, kui sul on raha või tuttavaid õigetel kohtadel, kes selle jama paberile aitavad trükkida.

Aga KES neid kaka- ja pepu-raamatuid OSTAB? Kes maksab kümme eurot kellegi peeru eest? Lõbus pidi veel olema? Las ta lõbutseb omaette, ärgu haisutagu meie vaimset keskkonda!

Ja kakast on tehtud film ja Mait Malmsten oli nõus Kakale oma “hääle andma”? Miks üks hea näitleja, kuulsast näitlejate dünastiast, alandab ennast koerakakat mängima? Ja kes küll läheb seda filmi vaatama?? Raha eest? Istub saalis ja laseb ühel ennasttäis lobisejal enda üle irvitada: “näete, ma võin kirjutada kasvõi koerajunnist, ja teie maksate selle heldesti kinni!”

Nägin kunagi mingi küla näiteringi esituses sellest tehtud nukunäidendit, väga piinlik oli.

Nii mõneski teleseriaalis näidatakse meile lolle inimesi lollides olukordades, ja arvatakse, et see ajab kedagi naerma. Mille üle, kelle üle? Iseenda üle? Tegijate üle? Ei aja naerma, piinlik on vaadata. Ja ei vaatagi. Olen kunagi öelnud, et ega seriaalid ei olegi vaatamiseks, need on näitlejatele raha teenimiseks, ja selleks on neid ju vaja. Mul on hea meel, et vabakutselised näitlejad saavad raha, et oma lapsed suureks kasvatada. Aga ma ei vaata neid.

Ja mida see neile annab, peale raha, mis kiiresti ära kulub ja meelest läheb? Küllap on neil sageli endalgi tühi tunne, või koguni piinlik etendada tühisuste tühisust – raisata sellele kallist aega oma laste kõrvalt? Või on nad ka ise samal tasemel ja kõik see tundub neilegi mõttekana ja naljakana? Ime siis, et paljud neist mõistlikku poliitikat ja ühiskonnakriitikat ei talu ja keerulisemaid tekste lugeda ei oska?

Kanal 2 hiilgab koduvideo tasemel tõsielusaadetega. Makstakse kallist raha võttegrupi välisreiside eest, “kaks kanget” teevad “pulli” igal pool maailmas, neid kordusi kedratakse juba mitmel kanalil ja ühtejärge. Kullakesed, las komöödiaid mängivad elukutselised näitlejad, neil kukub see paremini välja, nad on mitu aastat kõrgkoolis õppinud, kuidas seda teha. Kehva isetegevust on ametlikul telekanalil piinlik vaadata. Ja veel piinlikum on see, et seda palagani tehakse igal pool maailmas. Vaadake, need on eestlased!

Mul on kahju, et üks meie sümpaatsemaid telemängude saatejuhte on pandud seal haledat narri mängima.

Üks perekond näitab oma olmelugusid eksootilistes paikades, lisaks toodi veel eraldi välja terve saatesari selle perekonna isast. Mis neil inimestel viga on?

Kes tahab selliseid koduvideoid vaadata? Nende peale raisata oma kalleid eluhetki, ometi me teame, et värvilisel telepildil, mis paljudes kodudes on väga suurtel ekraanidel, on äärmiselt agressiivne mõju, see surub ennast vaataja meeltesse ja alateadvusse väga pikaks ajaks ning mõjutab tema vaimset ja hingelist arengut selles suunas, mida mingi saade propageerib. Rumalus kasvatab rumalust, labasus labasust, õelus õelust.

Kas tõesti on meie telekanalitel õnnestunud kolmekümne aastaga kasvatada endale vähenõudlik ja pehmelt öeldes mitte eriti terava mõistusega publikum? Kurb.

Televisioon oleks ju ometi võinud ka võtta endale õilsa missiooni oma nõukogude ikke alt vabanenud vaatajat harida. Ideaalis oleks just see pidanud olema ühe noore iseseisva riigi televisiooni tööpõld. Aga siis oleks ju palju raskem vaatajat rahuldada, ta tahaks ju siis kultuurseid, sisukaid ja mõttekaid saateid! Siis ei saaks seal tööd sellised saatetegijad, kes midagi mõistlikku rahvale õpetada ei oska! Vaimne areng nõuab pingutust, 21. sajandi enesekeskne ja ihar laiskvorst ei ole selleks suuteline.

Ja ongi meil tekkinud mingi tühisüdamete kamp, kes avalikult “häbenevad” oma rahvast, kes on kuulekalt valmis põlvili andeks paluma seda halba, mida nemad (ega nende esiisad) pole kunagi neegritele teinud, sest Eestisse ei ole neegreid kunagi orjadeks sisse veetud. Ka ei ole meie esiisad käinud Aafrikat röövimas ja sealseid rahvaid rõhumas.

Aga nad EI palu andeks seda, mida nad ise on oma rahvale teinud, mida nad ikka ja jälle veel oma rahvale teevad. Nad ei palu andeks seda, et nad on avalikult ja tegelikult ebaõiglaselt ideoloogilise liberaalia kisakoorina väljendanud põlgust oma rahva vastu. Nad ei palu andeks seda, et nad eelistavad laulda võõras keeles, sest meie imeilus emakeel ei ole nende meelest piisavalt kaunikõlaline ja musikaalne.

Ja lauldes panevad nad silmad kinni, et mitte näha kuulajaid, sest nende isiklik “fiiling” on nende tähelepanu ainsaks keskpunktiks. Nõnda tahavad nad ilmselt jätta muljet, et nad on väga tundelised, tegelikult näitab see ükskõiksust publiku vastu. MINA olen tähtis, sina ei ole. Nad laulaksid justnagu iseendale sisse. Milleks? Lauldakse ikka publikule, mitte iseendale? Aus esineja ei karda publikule silma vaadata.

Igasugune rahva ees esinemine on ju selle rahvaga suhtlemine! Midagi omavahel rääkides ei pane me ju silmi kinni, ikka vaatame, kas meid kuulatakse ja kuidas meie jutt mõjub. Lauluga peaks olema niisamuti. Kas te kujutate ette, et draamanäitleja paneb laval monoloogi ajal silmad kinni?

Öeldakse ju, et silm on hinge peegel! Kui laulja sulgeb publiku ees silmad, siis ta ju sulgeb ka oma hinge?

Ma saan aru, et see on mingi kusagilt omandatud mood, aga see on väga rumal ja väga vale mood, palun, palun, hoidke silmad lahti, kui te laulate ja vaadake publikut, kes teid hardalt kuulab! See on publikule lausa solvav, kui te lauldes silmad kinni panete.

Miks ma peaksin teid kuulama, kui te laulate iseendale?“

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, teoloog ja näitleja

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused