31.12.2020
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
“Olen juba mitu aastat tagasi kirjutanud sellise luuletuse:
Ma tahaksin suuta paberile joonistada
selle katedraali pilti
mida ma juba kaua aega oma südames olen ehitanud
sõnadest mõtetest igatsustest valudest rõõmust
Kas ma pean igavesti jääma seda vaid südamesse peitma
Kas ma kunagi suudan selle katedraali sealt peidust välja tuua
Minu südamest minu mõtetest minu igatsustest
minu valust ja rõõmust sündinud katedraali
siia päris maailmasse kõigile imetleda
Me laseme oma elu tükkideks kiskuda
neil ablastel raisakullidel ja hiirtel ja huntidel
kes meie hinge ründavad
meelitavad sõnad huultel kena lips ja kingad
Tänapäeva saatanatel ei ole saba ega sarvi
Istun ja mõtlen seda ilmaelu. Nagu miljonid samasugused inimesed enne mind on teinud ja teevad ka pärast mind.
Ja mitte ei saa sellest aru. Ikka veel.
Mis on inimene, et Sa temast hoolid, on Vana Testamendi laulik kord Jumalalt küsinud.
Kes ma olen, küsib inimlaps endalt korduvalt. Ja kes on need teised minu ümber? Ja milleks? Miks see juhtus just nii? Ja kõik vastused nendele küsimustele on vaid mõne hetke pikkused hüpoteesid.
Ja me küsime seda ikka uuesti, ja saame aina uusi vastuseid…
Inimestel on palju sarnaseid jooni, ent on ka palju erinevaid. Naljaga pooleks öeldakse, et kui koos on kolm eestlast, siis on neil ühtekokku neli arvamust.
Mingis mõttes see vist vastab tõele. Inimesed armastavad kangesti vaielda. Mõned inimesed vaidlevad lausa lõbu pärast, mõned jälle kiusu pärast.
Mõned inimesed leiavad omavahel ühise keele, justnagu mõistaksid nad üksteise mõtteid. Justnagu oleksid nad ühe helistiku noodid, ja moodustaksid üheskoos mingi sümfoonia.
See ongi tegelikult arvamuste avaldamise mõte. Sümfoonia.
Mitte soov kellegi teise mõtet maha teha.
Inimesed tahavad ikka mõttekaaslasi leida, mitte vastaseid.
Iga väljaöeldud mõte on vaid üks väike osake mingist palju suuremast süsteemist.
Omaenda süsteemi me oskame tajuda, me teame kõiki selle veepealseid ja veealuseid osi. Aga teise inimese mõtte tagamaid, juuri ja varsi – me ei näe ega tunneta.
Sellepärast vaidleme sageli vastu sellele, mis on üsna sarnane meie oma mõttele, või mis tegelikult puudutab hoopis teist teemat.
Me näeme teisi inimesi väljastpoolt, iseennast aga seestpoolt, me teame enda motiive ja väärtushinnanguid.
Teise inimese motiive ja väärtushinnanguid me ei näe, me näeme ainult seda, kuidas ta tegutseb, ja kuuleme, mida ta hetkel räägib. Kui me viitsime teda kuulata.
Paljud inimesed elavad justnagu mingis riiulite ja kastide maailmas. Vaatavad või kuulavad teist inimest natuke aega, siis kleebivad talle sildi peale, viskavad kasti ja panevad riiulile.
Kastidel ja riiulitel on samuti sildid peal. Ja edasi suhtlevad selle inimesega vastavalt sellele, missuguste siltide alla nad on ta paigutanud.
Inimesed, nii võiks öelda, on nagu kivikesed, erikujulised, erivärvilised – mõned on kandilised, kolmnurksed, nurgelised, ümmargused – ja omavahel suheldes nad siis müksivad üksteist, vastavalt meeleoludele ja suhete iseloomule, ning vastavalt karakterile – mõni müksib kõiki hoolimatult, robustselt, teine pisut õrnemalt. Tülid on justkui nende kivikeste üksteise vastu põrkumine.
Me oleme kuluvad kivikesed, mõned on kõvemad ja kuluvad vähem, või ei kulu üldse, siis on neil ilmselt palju konflikte, kui neil üksteise müksimise käigus ei arene mõistmine ja empaatia.
Mõned jälle kuluvad elu jooksul lausa ümmarguseks ja on selle üle rõõmsad pealegi. Mõned, eriti hellad, põgenevad teiste eest kuhugi, kus keegi neid enam müksima tulla ei oska.
Aga mõned inimesed on elastsed – nad ei müksi ega tõukle, nad vaid puudutavad teisi – pehmelt, mahedalt, õrnalt – ja sellepärast need kivi-inimesed ei märka neid, nemad tajuvad vaid müksijaid.
Need elastsed ei ole enamasti edukad, kuigi nad on kivikestest andekamad – kivid arvestavad ainult kividega.
Juhtideks ning otsustajateks pürgivad alati tugevad ja kandilised kivid. Kangemad müksijad.
Õrnus on imeline anne – kauneim kõigist inimlikest omadustest!
Õrnus on hinge tarkus. Õrnus paneb inimese nägema väga väikesi ja väga olulisi asju. Isegi nähtamatuid. Aga maailm oma suures enamuses ei teagi, mis on õrnus.
Kes hoiab kinni oma vaimu väravad, see ei saa tarkusest osa.
Sa NÄED ja mõistad seda, mille sa ISE endale nägemiseks ja mõistmiseks valid. Sa näed seda, mida sa TAHAD näha. Sa mõistad seda, mida sa tahad mõista.
Sa näed seda, mille nägemiseks sa oled treeninud oma silmi, sa mõistad seda, mille mõistmiseks sa oled treeninud oma mõistust ja harinud oma vaimu, sa tunned seda, mille tundmiseks sa oled ette valmistanud oma südame.
Me suudame näha vaid killukesi universumist. Me tunnetame, me võtame vastu killukesi tõest. Nendest killukestest kujuneb meie maailmapildi mosaiik.
Meie valida on, kas see koosneb vale või tõe killukestest.
Elus ütlete päriselt pole olemas
ei seitsmepäiseid lohesid ega tigedaid nõiamoore
ega isekaid hiiglasi
On küll
igaühel
on oma hea haldjas ja oma seitsmepäine lohe
Igaühes
on pimedad koopad
ja nendes on peidus mõni kuri paharet või koletis
ja peidetud aardekastid
raskete lukkudega suletud
On õitsvad rohelised aasad ja eluveeallikad
ja konnadeks nõiutud kuningapojad
On sõbralikud päkapikud ja väga isekad hiiglased
Igaüks peab ära tegema oma reisi seitsme maa ja mere taha
otsima eluvett ja sinilindu
Muidu jääb ta igavesti igatsema oma ülesleidmata muinasjuttu.”