Malle Pärn: kes on tegelikud populistid? Neid tuleb otsida võimupiruka juurest

Malle PärnMalle Pärn on rahvuskonservatiivsete vaadetega näitleja,.

Õpime natuke eesti keelt. Poliitilist keelt.

Meie poliitladvik sildistab konservatiivid populistideks. Jah, populus tähendab rahvast, aga “populistid” poliitikas ei tähenda mitte rahva parteid, vaid neid, kes rahvale meeldivaid valesid kuulutavad.

Saage ometi aru, et see, kes rahvast hävimise eest kaitsta püüab, see, kellele rahva saatus korda läheb, EI OLE populist! See on tegelikult ainus normaalne poliitik, sest poliitika on rahva teenimine, mitte oma huvides ära kasutamine!

Tegelikud populistid on meil ülbelt võimul, juba kaua aega. Aina räägitakse ju, et kõik on väga hästi tehtud ja Eesti on edukas. Et õgardlik monstrum nimega Rail Baltic on meile kasulik, et homoabielu kehtestamine lahendab ühiskonnas pinged, et meil on võrdne kohtlemine ja kangesti sõbralik Eesti, et haldusperestroika, mis maapiirkonnad tõmbe- ja tõukekeskusteks jagab, pakub rahvale hoopistükkis senisest kvaliteetsemaid teenuseid.

Sõbrad, just nimelt SEE on pesuehtne populism, valetamine selleks, et rahulolematud maha rahustada ja petta rahvas mõtlema, et meil ongi kõik hästi, et meil on targad ja hoolivad valitsejad. EI OLE. Meid valitsevad valelikud ja ahned populistid.

Huvitav, et neil sildistajatel on väga vaene fantaasia. Nad ei oska oma vastastele isegi sobivaid silte välja mõelda. Kleebivad omaenda silte teistele. Sest väljaspool oma sildimaailma ei näe ega tunne nad üldse mitte midagi. Nad on populistid, sest neid ei huvita päris-elu, nad urgitsevad mudelites, ja kleebivad oma kasuahnetele plaanidele ilusad sildid peale. Ka meie meedia tegeleb populismiga. Valetab inetu ilusaks, kahjuliku kasulikuks, sõja rahuks, vihkamise sallimiseks.

Populistlik oli eelmine valitsus, sest püüdis aina musta valgeks rääkida. Kui rahvas ei olnud nende värdseadustega rahul, siis öeldi, et “neile ei ole piisavalt selgitatud”, see tähendab, tuleb veel rohkem teha populistlikku propagandat. Populistlikuks osutus ka Keskerakond, sest võimule saades unustas ta otsekohe kõik oma endised rahvameelsed taotlused ja hakkas tohutu kiirusega ellu viima eelmise, võimult justnagu kukutatud valitsuse plaane. Koalitsioonileping oli lootustäratav, aga kõik, mis siiani on ette võetud, on tulnud väljastpoolt seda lepingut.

Peavoolumeedia on nii valelikuks muutunud, et juba isegi seda tunnistab. Ajakirjanik Tiit Hennoste kirjutab näiteks Postimehes: “Peavoolumeedia on valetav, hämav, kallutatud, ebaobjektiivne, manipuleeriv, ajakirjanduse piiridel liikuv, parteidega diilitsev, võimule sobivat mõtteviisi kinnistav ja teistmoodi mõtlejaid vaenav, teatud inimrühmi demoniseeriv, hüsteeriat küttev jne nähtus, mis valitseb Eesti meediamaastikku. Peavoolumeedia on meedia, mis on vahetanud tõe ja õigluse raha ja võimu vastu.” Nii rängasti ei ole seda kokku võtnud isegi mitte peavoolumeedia poolt maha tehtud ja äärmuslikuks sildistatud alternatiivmeedia.

Aga prohvetlikke mõtteid vahendavad meile isegi peavoolupoliitikud. Ilves ütles ju paar aastat tagasi ühes presidendikõnes: “See, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi”. Tõsi ju? Me oleme ummikus ja kakleme omavahel. Me saeme hoogsalt oksa, millel ise istume. Kui me ei muuda kurssi, siis kukume varsti raginaga alla.

Paar aastat tagasi ütles Rõivas: “Me oleme pannud suured asjad liikuma kindlas suunas”. Tõsi. Rahvast sõidetakse teerulliga üle. Ja siis ütles uus peaminister: “Me peame uskuma muutuste võimalikkusse”. Tõsi. Praeguste juhtide valelikkuse ja müüdavuse kiuste peame siiski uskuma, et meil saab kunagi olema valitsus, kes rahvast teenib, kes temast teerulliga üle ei sõida.

Me oleme väsinud meile kahjulikest reformidest, me oleme närvilised ja hellad. Me laseme endaga manipuleerida, iga ülevaltpoolt tulev eelnõu või teavitus paneb meid vihaselt reageerima. Me ei taha aru saada, et see on taotlus, et meid aetakse nimme omavahel kaklema, sest siis ei suuda me ühtse armeena meile pealesunnitavale hullusele vastu hakata.

Me oleme isekad, me ei austa üksteist. See on orja mentaliteet. Vaba inimene austab oma kaasinimest, sest ta austab iseennast. Ta julgeb ennast pidada väärikaks inimeseks, sama väärikaks peab ta ka teisi.

Iseseisev Eesti on saanud hakkama sellega, mida Nõukogude Liit – poole pikema aja jooksul – ei suutnud teha: ta on murdnud meie rahvusliku vaimu, võõrale ideoloogiale vastupanemise võime, meie ühtehoidmise, meie heitunud mesilasperre oleks nagu herilasi juurde segatud… Me puurime kahtlustavalt igaüht, kes julgeb erineda kohustuslikust ideoloogiast, me otsime tikutulega üksteise juures vigu, me ei usalda üksteist. Kas me saame kunagi veel terveks?

Kommentaarid