Malle Pärn: kui meil oleks aus ja õiglane meedia, siis ei oleks meie olukord nii trööstitu

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Eesti meediamajad on juba ammu tõelisest ajakirjandusest kosmilisel kaugusel. Pilt on illustratiivne.

Eelmise sajandi lõpukümnenditel ilmus meiegi ajalehtedesse selline uudne nähtus nagu arvamusartikkel. Tänapäeval on see kujunenud vaata et kõige populaarsemaks leheküljeks.

„Arvamus“ ei vasta päriselt ameerika sõnale „opinion“ – „arvamus“ tähendab meil ikka seda, et tegemist ei ole nagu päris asjatundja või teadja kirjutisega, termin „opinion“ aga sisaldab ka kirjutaja teadmisi ja küpset maailmavaadet. Ikka nagu „teadlik arvamus“, mitte suvaline oletus või ettekujutus. Ja nii meil öeldakse sageli: „noh, see on sinu arvamus“, ehkki on tegemist väga asjatundliku ja sügava ühiskondliku analüüsiga.

„Arvamuste“ paljusus tähendab tänapäeval ju sageli vaid erinevaid isekaid võhiklikke hoiakuid, kuni suurte rumalusteni välja, või suurt hulka moonutatud pilte tegelikkusest.

Niisiis, me peame arvestama sellega, et tõeliselt hea arvamusartikkel kujutab endast palju rohkemat kui lihtsalt kellegi hetkelist mõttesähvatust või kitsalt isiklikku subjektiivset hinnangut mingile nähtusele, sündmusele või olukorrale.

On tavaline, et mõtlev inimene tahab kõnelda ja kirjutada asjadest, mida ta teab, millega ta on pikka aega tegelnud, mida on tõsiselt uurinud või analüüsinud, millest ta taipab ehk rohkem kui paljud teised.

Eriti, kui ta näeb, et midagi tehakse riigis valesti, et kellelegi tehakse ülekohut, et valitsus ei teeni rahvast, vaid mõtleb ainult enda heaolule. Ta kirjutab sellest, et ka teised sellele tähelepanu pööraksid ja selle üle mõtleksid.

Demokraaatlikus riigis peab rahvas saama vabalt omavahel olulisi asju ja probleeme arutada. Selleks on olemas avalik meedia, mis peaks olema avatud võrdselt kõikidele arukatele mõtetele!

Inimene on juba kord selline, et ta tahab kõnelda ka sellest, mille kohta tal ei ole riiklikku diplomit ega ametlikult tunnustatud teadmisi. On vaid arvamus või sisetunne. Eriti kui probleem või teema on selline, mis puudutab ka teda, mõjustab ka tema elu.

Aus arvamus võib sündida mitmel erineval moel – mõjustatuna isiklikust elamusest-kogemusest, intuitiivsest või vaistlikust tunnetusest, üldisest maailmavaatest ja haridusest, milles sisaldub teataval viisil ka käsitletav probleem või teema.

Kui palju meil on n.ö. “õigust” midagi avalikult arvata asjade kohta, mis otse meist ei sõltu, aga meid ometi puudutavad – meile haiget teevad, meid solvavad, meid elust kõrvale lükkavad, või ka meile rõõmu valmistavad? Kas ainult õppinud ja mingisse ametisse asetatud asjatundja peaks olema see, kelle arvamus midagi maksab?

Ometi teame kõik lugu keisrist, kelle “uusi riideid” ainsana ei tunnistanud see, kes ei olnud mingi asjatundja ei tekstiilis, tarkuseteaduses ega poliitikas. Ta ütles, mida ta nägi – teooriatest, ahnusest ja hirmudest varjutamata silmadega.

Muinasjutus võeti tema hüüatust kuulda, elus paraku väga sageli see nii ei ole. Sellised “asjatundmatud” arvamused tavaliselt summutatakse, ütlejad tembeldatakse lollideks, pahatahtlikeks, tagurlikeks, kiuslikeks, äärmuslasteks, antivakseriteks, lamemaalasteks, kremli käsilasteks, või kaevatakse „au haavamise“ eest kohtusse.

Ma ei taha sugugi öelda, et iga mitte-eksperdi arvamus on hindamatult üle ekspertide sõnavõttudest. Nii mõnigi neist küllap kuulubki eespool ülesloetud kategooriatesse. Me näeme ju, kui rumalaid „arvamusi“ kirjutavad võltsliberaalide broilerid – nemad ju täidavad vaid oma isandate käsku.

Aga ausaid, tõsisest mõttetegevusest sündinud arvamusi tasuks ka ekspertidel hoolikalt arvesse võtta. See on nende endi huvides. Valitsus on lausa kohustatud lugema ja respekteerima rahva hulgast tulevat kriitikat! Liberaal, kes uhkelt kuulutab, et tema ei loe konservatiivset portaali, on lihtsalt juhmakas.

Õppinud asjatundja (aus) arvamus on kahtlemata põhjalikum, aga ka konjunktuursem. Ta suhtub probleemisse n.ö. seestpoolt, sageli arvestamata seda, kuidas miski mõjustab neid, kes on väljaspool.

Absoluutset objektiivsust ei ole olemas. Iga hinnang on teatud määral subjektiivne – sõltuv inimese positsioonist, haridusest, ja ennekõike isiklikust suhtest objekti või nähtusesse.

Üks ründab süsteemi, mis talle või tema kaasinimestele ülekohut tegi, teine kaitseb süsteemi, mille heaks ta töötab,  mille loomisest ta ise on osa võtnud. Mõlemat tuleb vaadata objektiivse pilguga.

Näiteks pankrotti läinud panga juht leiab, et ta ei ole teinud midagi seadusevastast. Vastupidi, ta ütleb, et tegi kõik, et panka päästa, seega on ta ära teeninud kaasinimeste austuse ja tänu.

Et panka ikkagi päästa ei õnnestunud, see ei olenenud temast, see oli lihtsalt asjade selline käik. Igaühega võib nõnda juhtuda. Nii ütleb pankur ise. Rootsi kirjanik Fredrik Backman on oma raamatus „Ärevil inimesed“ öelnud, et see ei ole ju panga krahh, see on inimeste krahh, kes panka usaldasid. Raamatus hüppab üks neist panga ohvritest kõrgelt sillalt alla.

Sest vaeseks jäävad panga kliendid, ükski põhjalastud panga juht ju sellest äpardusest või õppetunnist päris puupaljaks ei jää – keegi neist ei ole meil siin veel oma uhke pangahoone katuselt alla hüpanud ega ennast maha lasknud. Ega virele vaesuses kuskil metsahurtsikus. Vastupidi – kõik nad jätkavad rõõmsasti oma äritegevust. Sest Šveitsi pank on alles ja kindel.

Panga klient ei ole kursis kehtiva finantssüsteemiga, ka mitte kogu keerulise seadustikuga, mis meie rahandust suunata püüab.

Kliendi röövimine pankuri poolt ei kuulu paraku kriminaalkoodeksisse. Kliendi kaitseks seadusi pole, sest tavaline inimene ei suuda neid seadusi kinni maksta. Ja karjääripoliitik ei hooli tavalisest inimesest, temal on omad toiduahelad, kelle eest ta kenasti hoolitseb, kes teda rahaliselt toetavad ja kes teda alati kindlalt tagasi valivad.

Ometi on õigus ohvril oma röövija tegevuse kohta midagi arvata?

Niisiis, ajaleht peaks talle lahkesti sõna andma, ka siis, kui ta pole finantsasjatundja. Ja õige finantshiiglane peaks seda arvamust väga hoolikalt kuulama ja arvestama. Niisamuti peaksid seda arvestama poliitikud, kelle ülesandeks on ometi igat oma riigi kodanikku kaitsta ja aidata.

Ainult ühepoolne (tegijate endi) hinnang ei anna ühestki sündmusest objektiivset pilti. Alati tuleb arvesse võtta ka n.ö. “teine pool” – see, kes “asjatundja” või mingi juhtiva tegelase ebamõistliku (või kitsalt omakasupüüdliku) tegevuse tagajärjel tegelikult kannatab.

Kui meil oleks aus ja õiglane meedia, siis ei oleks meie olukord nii trööstitu! Siis peaksid rahva rõhujad ka rahva arvamusega arvestama, nad ei saaks nii karistamatult (nagu nüüd) meie elu aina halvemaks „progresseerida“.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused