Malle Pärn: Kui mina kandideeriksin presidendiks

Malle PärnMalle Pärn on rahvuskonservatiivne poliitik, teoloog, näitleja ja kolumnist.

Ma ei tea, kuidas meil kõrgete ametite jagamine käib. Ma pole näinud ühtki kuulutust näiteks presidendi nõuniku koha täitmiseks.

Ma ei tea ka seda, kuidas Riigikokku või linnavolikokku valitud poliitikud oma uut ametit õpivad. Või on nad kõik nii targad, et kohe oskavad teha kõike, mida vaja? Kui neile korraldatakse mingit õpetust, siis tuleks sellest ka rahvale rääkida, see tõstaks ehk poliitikute mainet rahva silmis.

Tundub siiski, et kõik need kõrged, auväärsed ja kõrgepalgalised ametid on nii lihtsad, et igaüks, kes parteijuhtide poolt hinnatakse sobivaks kandidaadiks, saab sellega hakkama. Sujuvalt liugleb poliitik ühelt ministrikohalt teisele – ja ei mingit muret ega kahtlusi. Muudkui asutakse töö kallale. Justkui polekski need kaks täiesti erinevat maailma.

Mina teeksin teisiti. Ma olen enesekriitiline ja vastutustundlik inimene. Mina hakkaksin ennast selleks kõigepealt ette valmistama, ma tahaksin enne ameti selgeks õppida, kui selle eest rahva käest suurt palka võtma hakkan.

Niisiis, kui mina kandideeriksin presidendiks, siis ma läheksin kõigepealt praeguse presidendi juurde ja paluksin, et ta mul kas või kõrvalt jälgida lubaks, mida ta teeb, kui ta president on.

Sõidaksin ka naaberriiki Soome, kus on teatavasti väga viisakas ja sõbralik rahvas – olen veendunud, et nad oleksid meelsasti nõus mind õpetama, kuidas tuleb president olla ja mida kõike peab ühe riigi president tegema. Vaataksin, mõtleksin, analüüsiksin, prooviksin ennast sellesse rolli.

Võtaksin tunde – harjutaksin käitumist, kõnepidamist, avalikku esinemist, õpiksin diplomaatiat, poliitikat, majandust. Ja siis, olles näinud ja õppinud, vähemalt paar kuud, kaaluksin oma võimeid, oskusi ja teadmisi, samuti laseks neid kaaluda mõnedel tarkadel nõuandjatel – ja kui nad leiavad, et ma olen sobiv, siis kandideeriksin presidendiks.

See ei tähendaks, et mu õpingud sellega lõpeksid. Vastupidi: mina püüaksin ennast nii kandidaadina kui ka presidendina lakkamatult edasi arendada. Et mu tööaja lõppedes võiks rahvas ütelda: tema kõned on läinud järjest paremaks, tema esinemine mõjuvamaks, tema mõte selgemaks ja käitumine kaunimaks!

See on see, mida meil pole eriti märgata: kes ametisse saab, seal ka “istub” ega muutu karvavõrdki. Ja kui muutub, siis ainult rumalamaks, ahnemaks, hoolimatumaks, lohakamaks, ülbemaks…

Minu arvates peaksid kõik need, kes soovivad kandideerida presidendiks, läbima konkursi ja tegema eksami – umbes nagu lavakunstikateedrisse sisseastujad.

Miks mina presidendiks kandideeriksin? Kõigepealt selleks, et oleks ka üks Teise Eesti kandidaat – kuulun väikese sissetuleku ja vähese ühiskondliku mõjuvõimuga inimeste hulka. Olen kindlasti tuntum ja oodatum Teises Eestis kui Esimeses.

Ja selleks, et ajakirjandus minu artikleid avaldama hakkaks. Siis nad ju ometi enam ei saa neid aina prügikasti visata. Siis ma saaksin öelda, et ka minu suhtes kehtib sõnavabadus – mis nüüd kahjuks ei kehti. Mulle tundub, et neid artikleid on meie rahval vaja.

Saaksin raamatutena avaldada ka kõik oma käsikirjad, mida aina koguneb…

Selleks, et avaldada oma muresid Eesti kohta, ei oleks mul vaja isegi aega kulutada uute artiklite kirjutamiseks – mul on arvuti neid täis. See annaks tööd rohkem kui ühele sekretärile. Olen rohkem kui kümne aasta jooksul elanud kaasa meie rahva vaesema osa muredele ja olen kirjutanud üles oma valusad mõtted meie tagurpidisest ühiskonnakorraldusest. Ja kas teate, kõik mured, millest olen kirjutanud, kestavad edasi, ja isegi süvenevad.

Jah, mina oleksin Teise Eesti president. Ja ongi kogu ühiskondlik lepe! Oleksin rahva, mitte poliitikute ja valitsuse president. Oleksin alati rahva poolel, päriselt, mitte sõnades. Mina tunnen ja tean meie rahva tegelikku olukorda – ja tahan, et igaühel oleks inimväärne, ilus, sisukas ja väärikas elu.

Julgen öelda, et ma pole loll. Näen ja mõistan seda, mis maailmas toimub. Oskan sellele hinnangut anda. Näen ohtusid ja tunnen ära valed. Hindan inimest ja inimlikkust, kultuuri ja headust, halastust ja armastust.

Tahaksin juhtida rahvast, erakondi ja valitsejaid sõbralikule koostööle, mitte üksteise vastu võitlema. Püüda valitsevatele parteidele selgeks teha, et ka opositsioon on valitsuse osa, mitte vaenlane, keda tuleb aina tõrjuda või isegi püüda hävitada.

Vihkan vägivalda, ebaausust, valelikkust, silmakirjalikkust, ahnust, õelust, hoolimatust, salakavalust, petmist, lollust.

Tahaksin juhtida rahvast tagasi inimlike väärtuste juurde, hindama head ja ilusat, tarka ja üllast, ausust ja puhast rõõmu, ning põlgama kõike, mis inimest rikub, hävitab, alandab.

Kommentaarid