13.11.2018
Malle Pärn
Rahvuskonservatiiv, teoloog ja näitleja Malle Pärn juhib tähelepanu sellele, kuidas üks fraas, mis öeldi välja kindlal ajal, kindlas kohas, kindlas kontekstis ja kindla auditooriumi ees, hakkab poliitilistes rünnakutes oma parasiitlikku elu elama.
“EKRE-vihkajate, sallivuslaste ja migrandiarmastajate lemmiklauluks on “Kui on must, näita ust”. Ikka ja jälle tuuakse see kalambuur esile, koos teiste, uuemate kontidega, mille EKRE sõnakad juhid on neile hambusse visanud. Ja neid konte pole vähe. Kõik on ideoloogiakuulekate karjääripoliitikute meelest äärmiselt solvavad.
Pead kord veerevad, kord kumisevad nagu õõnespuit. Head metafoorid ju? Vaadake, kui palju nad on meile kõneainet andnud! Mitte kõik inimesed ei ole meie rikkalikku kirja- ja kirjandusekeelt koos rahvusrukkililledega prügikonteinerisse tassinud ja argikantseliitliku primitiivkeelega asendanud.
Jah, Helmed on kasutanud karme väljendeid. Aga nende häbistajad ISE ei ole ju sugugi paremad. Rassist. Putini kasulik idioot. Kremli käsilane. Fašist. Äärmuslane. Populist. Natsist.Vihaõhutaja. Homofoob. Naistevihkaja. Mida veel? Näiteks Vilja Kiisleri EKRElaste teleülekuulamised on palju kordi hullemad kui need Helmete üksikud kontekstist väljakistud laused!
Kas pole EKREle pealekleebitud sildid palju solvavamad, lausa otseselt vihkamisest sündinud ja vihkamist õhutavad, kusjuures need on pealegi narrid ja valed, ükski neist ei sobi EKREle, ent Helmete kalambuurid on (omas kontekstis!) õigustatud.
“Kui on must, näita ust” ei ole eeldus, kulla sõbrad, vaid JÄRELDUS. Hoiatus, mitte rassilise vihkamise väljendus. Tuletan meelde, nagu ma juba korduvalt olen teinud, et see lause öeldi telesaates, kus arutati Rootsis toimunud massilisi tänavamäratsemisi ja kodanike autode põletamisi, mida igas normaalses riigis loetakse huligaansuseks ja karistatavaks kuriteoks.
Helme ütles saates, et meie peaksime nendest Rootsi sündmustest õpetust võtma, et meil ei tekiks samasuguseid olukordi. Et me ei tohiks lubada siia selliseid kurjategijaid. Ja nüüd laulavad kõik sallivuslased õrna häälega, et nemad küll soovivad, et ka nende autod tänaval ära põletataks, et ka meie tänavatel toimuksid sellised märatsemised. Ja Martin Helme on nende meelest vastik ja julm rassist, kes niisuguseid kultuuriruumi rikastajaid ei taha siia lubada. Helme püüdis KAITSTA oma kaasmaalasi, nagu üks õige teadlik kodanik kunagi! Kus siin rassism on?
Puust ja punaseks: rassist on see, kes teist rassi (ainult rassi pärast) vihkab või oma rassist alamaks peab, rassist ei tee erandeid, et on hea ja paha must (või valge) – tema jaoks on terve põlatud rass temast allpool. See aga EI OLE rassist, kes ei taha lubada ükskõik mis värvi kaabakaid oma kaasmaalasi kimbutama.
Sallivuslased seevastu näivad seda lausa igatsevat. Nendele meeldib vaadata uudistelõike, kus Londoni või Pariisi tänavatel marsivad toredad moslemite massid agressiivsete loosungitega, karjuvad üleskutseid kõik valged uskmatud maha tappa, või täidavad linnaväljakud neljakäpukil palvetajate ridadega, taustaks valjuhäälditest kostev võõrkeelne ajupesu.
On ikka äärmiselt rumal õigustuseks öelda, et “ega siis kõik sellised ei ole”, kui me juba kaks viimast aastat näeme, mis toimub Euroopa riikides, kes on lahkesti vastu võtnud ja võõrustanud sadu tuhandeid võõraid, kus isegi nende nõndanimetatud “pagulaste” järgmised ja ülejärgmised põlvkonnad kohalike elanikega avalikku sõda peavad.
Miks ei saa me lahti lasta lühinägelikke poliitikuid, kes seda ikka veel “ei näe”, kellele meie vaene rahvas ometi selliste asjade nägemise ja selliste olukordade ärahoidmise eest kõrget palka maksab? Iga arukas ettevõtja laseb lahti saamatu ja rumala töötaja, kes oma tööülesannetega hakkama ei saa või koguni pahatahtlikult ettevõtte edukat toimimist takistab.
Niisiis: “kui on must, näita ust” on ALLEGOORILINE LUULEKUJUND, see ei ole otsene üleskutse, see ei ole kreedo, see ei ole ühe poliitiku või ühe erakonna ainuke põhimõte, see ei ole isegi loosung, see ei ole rassistlik “vihakõne”. Pealegi on see kujund kenasti riimis ja viisakas kirjakeeles, ilma roppusteta – või on see just nimelt viga, sest Sirbi ilmne ja ilma mingi mõtteta roppus riigikogu liikme mõnitamiseks võeti ju aplausiga vastu sallivuslaste ja kartellimeedia, ilmselt ka kultuuri(ruumi)ministri poolt, sest ta ei “mõistnud seda ju hukka”, nagu meil tänapäeval kombeks on? See liigitati väljendusvabaduse alla, mida ei tohtivat piirata. Miks ei kehti meil väljendusvabadus KÕIKIDELE ühtmoodi? Miks meie sõnavabaduses valitseb ühesuunaline liiklus?
Kas korralikku inimest – kui ta on opositsioonipoliitik – tohib meil isegi ropult, rentsli tasemel mõnitada? Helme ju ei märatsenud tänaval ega põletanud ministrite autosid? Kas oleks pidanud? Kas on nii valus, et rahvas ei taha kaasa tormata sallivuslaste poolt pealesurutava moraalse ja kultuurilise lõssenkismiga, mis on võtnud juba kosest allakihutamise mõõtmed? Kas on nii valus, et ikka veel on isegi riigikogu liikmete hulgas neid, kes ei ole veel pimedaks jäänud, kes näevad ja mõistavad, mis maailmas toimub?
Igaüks, kes seda lauset kordab selle ütlejat või EKREt halvustades, kuulutab avalikult, et tema EI OSKA lugeda, et tema ei saa aru oma emakeelest. Ja ka seda, et ta eelistab musta huligaani korralikule valgele kodanikule. Kas see ei ole rassism?
Meie peamised päevalehed on muutunud ehtnõukogulikult propaganda ja kohustusliku ideoloogia tööriistadeks. Suur hulk ajakirjanikke on kurjade koertena ässitatud oma rahva kallale. Kummaline, et inimesed on nõus oma inimsusest loobuma ja hakkama tööriistadeks? Inimene peaks suutma ka ennast vahel kõrvalt vaadata, ja muuta oma käitumist, kui ta tegevus kõrvaltvaadates narrina paistab.
Ent jah, me võime kasvõi iga päev korrata lauset: “ma ei ole kaamel” – aga kes ikka seda fakti vastu võtta ei taha, see tuleb jälle uuesti välja uudisega, et “vaadake, see inimene on kaamel”.”