Malle Pärn: kuidas me vaataksime silma Vabadussõjas hukkunutele, kui nad praegu meie ette astuksid?

Tartu Rahu aastapäevaks kirjutas EKRE poliitik Malle Pärn kõne, mis tõrvikurongkäigul ette loeti.

„Armsad sõbrad, austatud eesti õed ja vennad, kõik, kes te Tartu Rahu ja Eesti vabadust kalliks peate!

Minul on südamel üks küsimus, mida ma olen ka varem  küsinud, küsin veelkord täna, ja küsin ka edaspidi, ma ei unusta seda küsimust kunagi ära:

Ütelge mulle, kuidas me vaataksime silma Vabadussõjas hukkunutele, kui nad praegu meie ette astuksid? Mida me vastame, kui nad küsivad: mida te olete teinud selle riigiga, mille me teile kinkisime – riigiga, mille eest meie surma läksime? Meie elud jäid elamata, meie lapsed jäid sündimata, tänu sellele saate teie siin oma elu elada!

Ütelge, mida me neile vastame?

Nemad täitsid oma kohuse isamaa ees, kas ei ole nüüd ometi viimane aeg ka meil isamaa ees oma kohus täita! Ärkame üles! Sest meie rahvast ja maad ähvardab täielik häving. Meie peame selle peatama! Eestimaa on meie kätes!

Väärikast Tartu Rahu linnast tahetakse teha prostituuti, kes peab olema avatud kõigele halvale ja sallima kõike seda, mis meid rahvana ja inimestena alandab ja hävitab.

Mis on inimestega tehtud, et nad enam aru ei saa, kuidas neid karjaloomadest allapoole alandatakse? Ei ole hullemat alandust inimesele kui asumine kurjuse teenistusse!

Inimene on külvaja. Kõigega, mida me teeme, me külvame seemneid. Mõtetega, sõnadega, tegudega. Headega häid seemneid ja halbadega halbu. Halbadest seemnetest kasvavad võimsad liaanid, mis väänlevad meie südame ümber, ja me ei saa neid sealt enam kunagi välja kiskuda.

Me ei vaja mitte rohelist ega triibulist pööret, me vajame valget pööret, pimedusest valgusse, ahnusest, vihkamisest ja rumalusest tagasi loomulikku inimlikkusse, ebanormaalsusest normaalsusse!

Me tahame tagasi väärtusi, mis on meie käest ära kistud, headust, ausust ja armastust! Ilu, tarkust, inimväärikust, harmooniat! Me tahame normaalset inimlikku elu!

Kui valitsus seda meile tagada ei suuda, siis vabastagu ometi ruumid nende jaoks, kes suudavad!

Sõbrad, kas meil on veel natukenegi lootust?

Elagu ja kestku igavesti Vaba ja arukas ja väärikas Eesti rahvas!“