21.05.2019
Malle Pärn
Kolumnist, teoloog ja näitleja Malle Pärn kirjutab sellest, et aeg oleks lõpetada võimumängud ja lasta valitsusel tööd teha.
„Miks? Sest nad ehitavad ju üht riiki, neil on üks rahvas ja üks maa.
Meie maailm on juba pikka aega olnud tagurpidi. Nüüd on see tagurpidi maailm lisaks veel hüsteeriasse kukkunud.
Need, kes esinevad liberaalidena, kes sõnades nõuavad vabadust ja võrdset kohtlemist, sõimavad vihaselt konservatiive, kleebivad neile kõiksugu inetuid silte peale. Tobedaid silte, mis tegelikult ilmselt sobiksid neile sildikleepijaile endile.
Kohe kuidagi ei saa fašistiks nimetada seda, kes rahvast hullumeelsuse eest kaitseb. Fašist on ikka see, kes rahvast hullumeelsusele allutada tahab, kes vägivaldselt sunnib kõiki hullumeelsusele alluma, ja valetab rahvale, et see hullumeelsus on tegelikult meie helge tulevik.
Tõelise liberaali jaoks ei ole “konservatiiv” sõimusõna. Normaalne poliitika ei ole sõda, erinevad parteid ühes normaalses riigis ei ole vaenlased, vaid liitlased. Demokraatlikus riigis valitseb tasakaal. Juhul, KUI kõigi poliitikute eesmärk on ikka oma rahva elu paremaks teha. Nagu mees-naine, nii ka liberaal-konservatiiv. Koostöö, mitte konkurents ega sõda. Me oleme üks rahvas, ehitame üht riiki. Poliitika ei tohi olla isikliku karjääri ehitamise vahend!
Samuti ei peaks konservatiivi jaoks olema sõimusõnaks “liberaal” (nagu see paraku tänapäeval on), sest tõeline liberaal ei ole konservatiivi vaenlane. Tõeline liberaal kaitseb KÕIKIDE inimeste õigusi ja vabadusi. Tal ei ole eelisgruppe, ta ei liigita inimesi õigeteks ja valedeks. Ta ei halvusta konservatiivi, vaid täiendab teda.
“Pseudoliberaal” on aga juba kahtlemata kriitiline termin, sest pseudoliberaal on valetaja. Nagu ka pseudokonservatiiv, ehk liberaalne konservatiiv, nagu tänapäeval öeldakse.
Pseudoliberaal on see, kes nimetab end liberaaliks ja sõnades kuulutab end kõigi inimeste vabaduse ja õiguste kaitsjaks, aga tegelikult jagab inimesed meeldivateks ja ebameeldivateks gruppideks, ning kaitseb ainult temale meeldivate inimeste õigusi. Ülejäänud rahvast sõidab ta teerulliga üle. Ta on propagandist ja vihaõhutaja. Meie uusliberaalid on kõik pseudoliberaalid.
Tundub, et tänapäeval on kõik natuke “pseudod”. Pseudosallivad, pseudo-kõigieesti, pseudopoliitikud ehk poliitkarjeristid, pseudoinimõiguslased, pesudovõrdõiguslased, pseudo-vägivallavastased, pseudoajakirjanikud…
Veider on kõrvalt vaadata seda äkki vallandunud meediahüsteeriat, ei julge enam triikraudagi sisse lülitada, nagu me nõukogude-aja propaganda tipphooaegadel naljatades ütlesime.
Liberaalse demokraatia igapäevaseks relvaarsenaliks on saanud kanakarja kambakas ja psühhoterror. Uusliberaalide lärmakad jüngrid nõuavad riigilt vabaduse ja õiguste kehtestamist ainult nendele, ja konservatiividele vabaduse ja õiguste totaalset keelamist. Nõuavad tõe nimetamist valeks ja oma valede nimetamist tõeks. Kõik peavad nendega vastuvaidlematult nõustuma.
See on juba omamoodi terrorism! Meedia on täis verbaalseid pommiplahvatusi, mille sihtmärgiks on konservatiivid. Kui ei õnnestu neid füüsiliselt hävitada, siis tuleb maailmas hävitada nende maine. Pseudoliberaalidele kõlbavad kõik vahendid, nad ei hooli oma ohvrite kannatustest, olgu nad pealegi süütud. Isegi naised ja lapsed lastakse hakklihamasinast läbi, nagu see Marti Kuusiku juhtumi puhul sündis.
Ja kõik see toimub lausa “õigusriigi” kaitse all? Liberaalid hõikavad üle maailma: “Tulge appi, meil on kaabakad võimule trügimas!” Otsivad välismaalt võimukaid mõttekaaslasi, sest ilmselt siin, Eestis, on pseudoliberaalid vähemuses. Nad laimavad oma riiki ja demokraatlikult valitud valitsust välismaal! Ja nad ei loe ega kuula mingit kriitikat.
Riigivastane tegevus, oma riigi reetmine peaks küll olema karistatav, või vähemalt ühiskondlikult taunitav. Ja see, et laimatakse ja sõimatakse ja torpedeeritakse kolme riigikogusse valitud erakonna koalitsioonikõnelusi, ja edasist tegevust, ON RIIGIVASTANE tegevus. Kas tõesti meie juristid seda ei mõista?
Oleks siis vähemalt lõpuks võinud vait jääda ja lasta valitsusel tööle hakata, ei, partisanisõda kestab edasi, hullunud võimuahnitsejad võitlevad nagu elu ja surma peale, justkui oleks maailmalõpp kohe-kohe käes, kui nemad võimule ei saa.“