23.02.2021
President Kaljulaidi kõned tekitavad Eesti rahva seas alati lõhestumise..
“Kari Käsper, meie liberaalide lemmik-gruppide ehk “uus-aadlike” eriõiguste esivõitleja, on juba mõni aeg tagasi ära sõnastanud (usun, et pigem küll tõlkinud) meie põhiseadusliku sõnavabaduse piiramise “hädavajalikud” eeskirjad. Vihakõne eelkoodeksi.
Olen need endale kunagi kusagilt kopeerinud, usun, et nüüd oleks kasulik need veelkord avaldada. Eks ole ju hea teada, mis meid ähvardab.
“Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.
1. Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi alati seda olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses.
2. Vihakõne on alati seotud inimese mingite arvatavate või tegelike tunnustega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline või rahvuslik päritolu, nahavärv, puue, seksuaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad, et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks vihakõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega.
3. Vihakõne väljendab inimese hoiakut nende tunnuste suhtes, mida ta laiendab kõigile sellesse gruppi kuuluvatele inimestele. Näiteks eelarvamuslikku (“mustanahalised on laisad ega taha tööd teha”), hirmutavat (“moslemid on terroristid või vägistajad”), halvakspanevat (“homoseksuaalsus pole normaalne”), antagoniseerivat (“venelased tahaksid Eesti iseseisvuse kaotada kui vaid saaksid”), diskrimineerivat (“Aafrikast pärit pagulasele ei tasu korterit üürida”).
4. Vihakõne eesmärk on kõigi nendesse gruppi kuuluvate inimeste suhtes kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Sealjuures pole oluline, kas otsene eesmärk on kohe saavutatud või isegi saavutatav, sest negatiivsed stereotüübid omavad juba iseenesest kaudset kahjulikku mõju.”
Ma pole iial lugenud nii veidrat ja nii segapudrulist selgitust mingile seaduslikuks trügitavale terminile. Ja selle udu alusel tahetakse KEELATA inimestele vaba mõttevahetus?
Pange tähele, isegi TUNDETUS on juba hukkamõistetav? Igast uus-aadlikust tuleb mööda minna austava kummardusega?
Püüan seda “vihakõnet” analüüsida.
1. Kujutage ette, teie mõte ei pruugi isegi olla vaenulik või pahatahtlik, te ütlete viisakalt, et teile ei meeldi mingi nähtus, mille tekitajaks on mingi ühiskonnale oma nõudmisi esitav grupp – ikka on see vihakõne, kui karm kohus teie arvamuse või suhtumise vihakõneks nimetab?
Niisiis, kõik oleneb sellest, kellele antakse võim otsustada, mis on vihakõne ja mis ei ole.
On väga naiivne arvata, et selleks otsustajaks on mingi erapooletu tugeva õiglustunde ja hea keeletajuga AUS komitee või inimene. Loomulikult otsustavad need, kes selle seaduse välja mõtlesid ja loomulikult nende endi väljaütlemised selle vihakõne raamidesse ei mahu. Sest kes siis ikka enda piiramiseks seadusi teeb?
Isegi “neutraalses sõnastuses” eelarvamus olgu juba karistust väärt ja keelatud? Missuguses koodeksis on aga kirjas need keelatud eelarvamused ja “vaenulikud” arvamuseavaldused? Kes on see otsustaja, kes ütleb, millal keegi üle piiri läks? Kui seaduse eelnõu tuleb riigikogu ette, siis tuleb nõuda selle “vihakõne” väga täpset äramääratlemist!
2. Igasugune kriitika on alati seotud mingi tegevuse või väljendusega.
On ülimalt veider: “Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata” – aga ei tohi puudutada järgmisi omadusi: “sooidentiteet, usutunnistus, etniline või rahvuslik päritolu, nahavärv, puue, seksuaalne orientatsioon”. “Puudutada”? Ma usun, et isegi nimetada ei tohi!
Konservatiivid ju tegelikult ei “puudutagi” oma kriitikas neid omadusi!
Kritiseeritakse nende gruppide agresssiivset käitumist, mõistetakse hukka valetamist, isekaid ja absurdseid nõudmisi. Saage ometi aru, mitte musta nahavärvi pärast ei sõdi me vägivaldsete piiriületajate masside vastu, vaid nende käitumise pärast, sellepärast, et nad ei kavatsegi meie kultuuri austada ega meie seadustele alluda.
Mitte seksuaalse orientatsiooni pärast ei mõisteta hukka lasteaialastele seksuaalse propaganda pealesurujaid ja sooneutraalse abielu nõudjaid, vaid sellepärast, et kveerteooriad lõhuvad ära meie sajanditevanuse kultuuri ja peretraditsioonide vundamendi.
Aga lihtsalt sõimamine on lubatud – ikka selleks, et liberaalid tohiksid konservatiive rahumeeles edasi sõimata, et nende väljamõeldud seadus ei pöörduks nende endi vastu.
Me saame aru, mida siin on mõeldud, loomulikult tohib kristlasi igaüks laimata edasi, nagu soovib, aga moslemeid ei tohi puutuda, loomulikult tohib sõimata traditsioonilist perekonda, aga LGBT-sid ei tohi puutuda, loomulikult tohib mõnitada valget inimest, aga mitte mingil juhul musta, ja puuetega inimene on lisatud vaid suitsukatteks. Ei ole ma iial kuulnud, et need “õiguslased” oleks midagi teinud puuetega inimeste heaks või kaitseks!
Nii läbipaistev ja nii lapsik on see eliitgruppide kaitsekeskuse propagandavaht.
Lugemisoskus ei tähenda tähtede tundmist ja sõnade kokkuveerimist. Lugeda oskab see, kes kirjutatud teksti MÕTTEST ilma suuremate takistusteta aru saab. Kes oskab vahet teha mõistliku kriitika ja pahatahtliku laimu vahel.
3. Mina ei tea ühtki nii rumalat inimest, kes lähtuks inimeste üle otsustamisel mingist üldisest “hoiakust” mingi ühe “tunnuse” suhtes ja “laiendaks” seda hoiakut tervele suurele grupile sellesama “tunnusega” inimestele. Keel läheb sõlme… Ilmselt liberaalid ise hindavad inimesi nõnda. Inimene, kelle reaalsustaju on häiritud, lähtub teiste üle otsustamisel ju ikka iseendast, mida muud on tal aluseks võtta, kui ta tegelikkusest õiget pilti ei näe?
Tavaline inimene otsustab inimese üle tema käitumise järgi, tema mõtteavalduste järgi, vastavalt sellele, kas need tunduvad talle õige ja arukana või vale ja rumalana. Hoiakutest lähtuvad losungistid, kes jaotavad inimesed siltidega purkidesse.
Mõistliku inimese suhtumine teistesse inimestesse või gruppidesse sõltub ju nende ühiste “tunnustega” inimeste käitumisest. Kari toodud “eelarvamuste” näited ei ole ju eelarvamused, pigem ikka järeldused nähtud või kogetud reaalsusest.
Kui sa aina näed ja kuuled igalt poolt maaimast selliseid juhtumeid, siis oleks ju päris narr ikka mõelda, et see kõik on vale ja et need inimesed on KÕIK kangesti kenad ja töökad ja head?
Olgu nad pealegi sellised nagu nad on, aga püsigu eemal meie kodudest, meie lastest, meie naistest, nii peaks ütlema iga normaalne mees. Ja mitte nende nahavärv ei ole meile vastuvõetamatu, vaid nende agressiivsus.
4. Mitte ühegi sisulise kriitika eesmärk ei ole “kaasa tuua negatiivseid tagajärgi”. Selliselt võib mõelda jällegi ainult paadunud ideoloog.
Mõistliku kriitika eesmärk on kritiseeritavale inimesele teada anda, et ta on midagi valesti teinud, et ta hakkaks käituma nii, nagu inimene meie ühiskonnas peaks normaalselt käituma.
Vihakõne on meil päriselt olemas küll, aga sellel on meie ühiskonnas olnud juba palju aastaid ainult üks sihtmärk: konservatiivid. Nii pahatahtliku, nii õela laimamisega ei ole tegelnud mitte keegi muu kui meie liberaalid, avatud sallivuslased ja ideoloogilise meedia agitbrigaadid.
Ja eriti muidugi tegeles pideva vihakõnelemisega riigikogu äsjane opositsioon, igast nende sõnast õhkus palav soov konservatiividele “kaasa tuua negatiivseid tagajärgi”.
Need on meie ainsad kirglikud vihakõnelejate armeed.
Ja selles mõttes on Kari Käsperi vihakõne määratlus tõepoolest õige ja kasulik kõigile lugeda, ta on siin väga täpselt ja ausalt analüüsinud omaenda, “inimõiguste” keskuse ja kõigi liberaal-aktivistide tegevust konservatiivide suhtes viimase kuue-seitsme aasta jooksul.
Võiks öelda niisiis kokkuvõtteks, Kari sõnadega: “Liberaal-aktivistide vihakõne eesmärk on konservatiive kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.”
Kuidas nad üldse aru ei saa, mida nad teevad ja räägivad? Et nad ju lausa iga hüsteerilise hüüatusega mõistavad karmilt hukka ISEENNAST?
Kõige suuremad ja vihasemad “vihakõnelejad” on liberaalid!
Kui see seadus oleks kehtiv ja kui meie õiguskaitseorganid teeniksid meil puhtalt juriidilise õigluse huve, siis oleks nii meie ajalehtedes kui ka ETV-s suur jüripäev käes. Rääkimata kohtuprotsessidest liigseid vihakõne-vabadusi “nautinud” liberaalide üle.”
Malle Pärn, kolumnist
