28.10.2020
Homoagenda on juba sees ka muinasjuttudes, ilma et keegi ühiskonnalt selle kohta midagi küsinud oleks.
„Rumal inimene usub meelsamini poliitikust petist kui tõerääkijat, sest petis räägib talle mesijuttu, sõnad ju ei maksa midagi.
Arukas inimene eelistab ausat ja otsekohest juttu ja oskab vahet teha tõe ja vale vahel, saab aru ka sellest, kas poliitik räägib seda, mida mõtleb ja päriselt teha kavatseb, või ajab häältepüüdmiseks demagoogilisi kantseliidimullikesi.
Teistelt avatust ja sallivust nõudvad poliitkarjeristid vihkavad, laimavad ja halvustavad avalikult neid, kes ei laula nendega ühes kisakooris.
Nad jutlustavad võrdset kohtlemist, aga liigitavad rahva erinevatesse kastidesse, keda nad mitte mingi hinna eest võrdselt ei kohtle.
Oma väljavalitud lemmikutele nõutakse eelisõigusi ja täielikku puutumatust, koguni röövitakse puuetega inimestelt sadu tuhandeid eurosid maksumaksja raha. Ülejäänud rahvas aga tahetakse vaenukõne seadusega vaikima sundida.
Suur skandaal puhuti üles kahest Helme lausest, et geid “jooksku” Rootsis ja et ta vaatab geide peale ebasõbralikult. Ta ütles seda vastuseks, olgem ausad, üsna veidratele küsimustele. No mis küsimus see on: mis saab, kui geid jooksevad Eestisse ja kas teie vaatate nende peale ebaviisakalt.
Avalik intervjuu ei ole igapäevane kõrtsivestlus!
Tänapäeval on ajakirjandus langenud kuskile Andrese ja Pearu kõrtsivaidluse tasandile, kus oluliseks peetakse teise ületrumpamist või “vahelevõtmist”, mitte tõe väljaselgitamist. Ahhaa, lõksu läksid, nüüd saame sind tükk aega tümitada!
Õelus ja kahjurõõm ei kuulu ajakirjaniku väärikate isikuomaduste hulka.
Helme ei kuulutanud seda kui oma kreedot. Ka ei mõelnud ta “jooksmise” all sõna otseses mõttes jooksmist, nagu maratoni või võidujooksu, ammugi mitte mööda vett siit Rootsi jooksmist. Võiks tõlkida: löögu nad seal Rootsis oma lärmi, paraaditsegu, tehku oma propagandat, seal võetakse see paremini vastu kui siin.
Nii mõistan seda mina, kes ma olen teoloogiat õppinud, mille juurde kuulub ka hermeneutika ehk teksti tõlgendamise teadus.
Intervjuudes tuleb osata vahet teha kahe erineva tasandiga mõtete vahel.
Üks on see, mida inimene ISE tahab teile öelda, mis on tema sisu ja kreedo, tema põhimõtted ja plaanid, mida tahab oma poliitika kaudu ellu viia, mida tema peab oluliseks, mida ta tahab rahvale ajakirjanduse kaudu edasi öelda. Ausalt ja siiralt, oma armastatud rahvale.
Teine on vastus intervjueerija, ütleme otse, lollile provotseerivale küsimusele. Aga loll paneb tähele just ainult seda, mida öeldakse vastuseks lollile küsimusele. Selle püüab ta kinni, sest sellest saab seebimullikesi puhuda.
Kui lollus üle piiri läheb, nagu ta meil on läinud, siis on raske arukal, vaimsel tasandil elaval inimesel alati valvel olla ja reageerida selliselt, et loll tema vastusest kinni hakata ei saaks. No mis sa teed, kui ikka ja jälle esitatakse küsimus “miks te olete kaamel?” Kui ikka ja jälle minnakse mööda olulistest teemadest ja laskutakse igapäevaloba tasandile. Vaimsusest rääkimata.
Niisiis, ärge esitage rumalaid küsimusi, suhtuge intervjueeritavasse kasvõi elementaarse viisakusega, nagu kaasinimesse, kes on põhimõtteliselt samaväärne, ainult tema maailmavaade on natuke teistsugune. “Erinev, aga võrdne”, nagu sallivusfanaatikud sõnades kuulutavad.
Olge uudishimulikud, mitte pahatahtlikud! Rahvas tahab teada, mis meil toimub, missugused inimesed meil elavad ja tegutsevad, missugused on kellegi mõtted ja plaanid, rahvast ei huvita igasugu väljamõeldud ja täispuhutud poliitskandaalikesed!
Nagu ütles peapiiskop: “Tõde on küsimuse kaugusel.”
Näib, et peapiiskop on meil ikkagi kõigist instantsidest kõige arukam, kõige tasakaalukam, nagu see ka loogiliselt olema peaks, sest temal on ühendus vaimsete jõududega, Tarkuse allikaga.
Peaminister käib küll kirikus ja ütleb, et usub Jumalat, aga poliitikas ripsutab tiiba agressiivsete jumalavallatute ideedega. Nii-öelda, kuulab meelsasti muusikat, aga ise pilli ei mängi.
President on hoopis ilma muusikalise kuulmiseta, – kui aluseks võtta mõte, et usuga on nagu muusikalise kuulmisega, mõnel see on ja mõnel ei ole.
Nii et dirigendina tasub kuulata pigem peapiiskoppi.
Aruka inimese jaoks on alati huvitavam ja olulisem osa intervjuust see esimene variant, kus inimene räägib ausalt ja rahulikult, ilma sihilike provokatsioonideta, oma mõtetest ja plaanidest.
Aga liberaale see osa ei huvita. Nad ei pane seda isegi tähele, nad ehk ei loegi seda. Nad otsivad skandaali. Ja kui seda ei ole, siis nad ehitavad selle üles mingile täiesti tähtsusetule pisiasjale. Sest vaenlast on vaja materdada.
Ja veel: seal intervjuus oli juttu geidest, mitte homoseksuaalidest.
Selle sõnaga identifitseerib ennast vaid väga väike osa homoseksuaalidest. Enamik neist seda kergemeelse kõlaga laensõna enda kohta ei kasuta.
LGBT aktivistid ei esinda kõiki homoseksuaalsete kalduvustega inimesi, homoseksuaalid ei ole neid valinud ennast esindama!
LGBT aktiviste huvitab vaid isiklik VÕIM, mille kaudu nad saaksid kõik inimesed sundida nende eluviise heaks kiitma. Selle nimel tegutsevad nad, paraku, viisil, mis ei ole meie rahva enamusele vastuvõetav.
Helme mõtles just neid agressiivseid aktiviste, – ja mille eest peakski neid “sõbralikult vaatama”? Selle eest, et nad kõiki “homofoobideks” ja tagurlasteks sõimavad?
Nad on meie rahva kaheks lõhestanud ja tahavad kõigist inimestest teha seksuaalid, lasteaiast peale!
Tehkem vahet, jätkem homoseksuaalid rahule, aga astugem otsustavalt vastu LGBT aktivistide agressiivsele seksipropagandale!
Et olla päriselt liberaal, selleks oleks tänapäeva liberaalil vaja ainult üht: käige oma tegudes oma sõnade järgi. Olge avatud ja sallivad ja kohelge kõiki inimesi võrdselt!“
Malle Pärn, kolumnist, teoloog ja näitleja
