Malle Pärn: “Maailm meenutab järjest rohkem suurt koonduslaagrit”

Halvustavate siltide abil on lihtne näidata halvas valguses rahva tegelikku protesti valitsuse saamatuse ja rahvavaenulikkuse vastu, kirjutab teoloog ja lavastaja Malle Pärn.

Sassis ja pahupidi on see meie elu. Isegi raskes olukorras ei jätku meil üksteise suhtes tolerantsi. Miks me ei saa enam mitte ühtki teemat rahulikult arutada? Kes või mis meid küll aina kaklusse kihutab?

Maskikandjad ja maskivastased, vaktsiinipooldajad ja vaktsiinivastased. Ja kõhklejad, keda valitsev ideoloogia narruseni agressiivse kampaania ja reklaamiga enda poole meelitada püüab. “Ära kõhkle!” hõikab plakatil valges kitlis mees, süüdistav sõrm vaataja poole suunatud.

Kui ma ka enne ei kõhelnud, siis nüüd igal juhul kõhklen. Kui midagi ikka nii vägisi peale surutakse, siis peab see üks halb asi olema. Head püütakse ju pigem takistada? Me oleme varemgi näinud selliseid plakateid ja me pole neid iial uskunud.

Sõnakuulmatud tambitakse mutta

Järjest rohkem hakkab see maailm meenutama suurt koonduslaagrit, kuhu suurem osa elanikke on läinud “oma vabast tahtest”, ehk siis allaheitlikult valitsuse mõjuva vale, karmi käsu või võltsi meelituse peale.

“Ära kõhkle!” – see on käsk. Need, kes koonduslaagrisse minna ei taha, tambitakse mutta, neile kleebitakse koledad sildid peale, nad surutakse sisemisse eksiili ja sunnitakse vaikima. Võimul on olemas represseerimisvahendid, millega sõnakuulmatuid kuulekaks teha. Ja selleks teevad LIBERAALID (eks ole paradoks!) uusi seadusi, et neile anda rohkem võimu sõnakuulmatute isemõtlejatega toimetulemiseks.

Rahva veenmiseks ja “mahedalt” allutamiseks on neil vaid plakatid, loosungid ja sildid. Kõik on kahemõõtmelised. Rohkemaks ei jätku neil mõtlemisvõimet. Ka teisi inimesi mõõdavad ja liigitavad nad mingi üheainsa tunnuse järgi, nagu “maskivastane”, “koroonaeitaja” ja “vaktsiinivastane”. Kõik puha negatiivsed kujundid, vastane ja eitaja on ju ikka pahade poolel? Selliste halvustavate siltide abil on lihtne näidata halvas valguses rahva tegelikku protesti valitsuse saamatuse ja rahvavaenulikkuse vastu.

Lisaks homofoobile, rassistile, islamofoobile saavad sõnakuulmatud nüüd kaela häbisildi “lamemaalane”. Kuigi keegi neist ei ole kuulutanud, et seab kahtluse alla maakera kuju ja põlgab neid, kes usuvad, et elavad ümmargusel planeedil.

Ta lihtsalt kahtleb kiiruga tehtud vaktsiini kahjutuses ja maski kaitsevõimes. Mõlemaks on ka teadus andnud piisavalt alust. Kõik on internetis olemas, kõigile kättesaadav, täpselt niisama teaduslik nagu vastupidine informatsioon. Seda põhjendatud kahtlust samastada maakera kujus kahtlemisega – no on ikka liivakasti tase küll. Nõnda on see viimane “leiutis” isegi primitiivsem ja hüsteerilisem kõikidest eelmistest siltidest. See võtab kokku kõik eelmised ja kuulutab sildistatu absoluutseks paariaks, kellega keegi enam tegemist teha ei tohikski. Silt peale – ja prügikasti!

„Kes teisele ütleb, see…“

Üldse on paljudel inimestel kalduvus omaks võtta mingid üsna tobedad lööksõnad ja hakata neid kuritarvitama. Ilma nende sõnade sisusse süvenemata kleebitakse neid vastiku sildina peale igaühele, kes milleski neile vastu vaielda püüab. Nad ei mõtle sellele, et arukatele inimestele jätavad nad sellega rumala mulje, neid ei võeta enam tõsiselt.

Seega on nad oma sooviga teist inimest maha teha (“tühistada”) tegelikult teinud maha (“tühistanud”) iseenda. Aina tuleb meelde lapsepõlves kuuldud lause “kes teisele ütleb, see ise on”. Sildikleepijad kleebivadki teistele silte, mis kõige paremini sobivad neile endile.

Kas pole narride narr niiviisi siin väikeses tiigikeses omavahel kakelda?

Mõtelgem kainelt, millest meie agressiivne hüsteeria alguse sai? Kes viskas esimese kivi? Kas ta sai oma tahtmise? Kas on keegi sellest sõnasõjast midagi võitnud? Ei ole ju? Mitte keegi ei ole sellest võitnud!

Ent mida me kõik oleme selle kodusõja läbi kaotanud?

Oleme kaotanud ühtehoidva rahvuse. Oleme kaotanud rahu ja kaine mõistuse. Istume paigal nagu luik, haug ja vähk, vaidleme ja vaidleme, aga meie ühine koorem ei liigu millimeetritki mitte mingis suunas. Ja loobime üksteise pihta kive. Me kõik oleme selle koonduslaagri vangid, miks me ometi kiskleme omavahel?

Kas sellest vaktsiinisõjast võidab keegi?

Kriitika keelamise tagajärg

Mida hüsteerilisem on sõda vaktsiinivastastega, seda suuremaks paisuvad kahtlused vaktsineerimise vajalikkuse ja kasulikkuse suhtes. Pealegi oleme me näinud ja ammugi veendunud selles, et meie karjääripoliitikud tegelikult rahva heaolust ei hooli, nad on aina meist üle sõitnud, miks me peaksime uskuma, et kogu rahva vaktsineerimise plaan on sündinud suurest murest meie tervise pärast? Iga lapski saab aru, et see toob kellelegi sisse tohutud kasumid, mõelda vaid: lõppematud vaktsiinid tervele maakera rahvastikule? Kui hulluks võib ahnus inimese ajada?

Propaganda vindi üle keeramine annab alati tagasilöögi. Kriitika keelamine teeb seda veelgi rohkem. Kui püüaks kuidagi ometi ükskord hakata üksteist kuulama ja arvestama?

Ja ikka ja eelkõige: inimesed, pidage endast lugu, siis oskate te lugu pidada ka teistest, ja siis ei käitu te kunagi vääritult. See tasub ennast ära. See on inimese sisemise aristokraatia alus. Isegi koonduslaagris.