Malle Pärn: Maakoole ei tohi kinni panna!

Arvamus,
- Updated
Malle Pärn

Miks paljud inimesed elavad justkui ainult tänasele päevale, justkui kitsalt iseendale? Tark ja vastutustundlik inimene püüab käituda nii, nagu oleks ta selle maailma laenuks saanud oma lastelastelt. Ka nemad tahavad ju siin kunagi oma elu elada. Mis õigus on meil seda nende jaoks ära rikkuda? Mingi hetke mõnu või kujuteldava kasumi ihaluse nimel pikaks ajaks loomulikust tasakaalust välja viia?

Kui maal jääb õpilasi vähemaks, siis pannakse kool kinni. Kui postkontor või apteek ei teeni kasumit, siis ta suletakse. Väike-ettevõtlus ja väiketalu ei ole kasumlikud, need suretatakse välja ning arendatakse suurettevõtteid ja suurfarme. Mitmest väiksest vallast tehakse üks suur. Sellest lähtuvalt jääb ju maal inimesi VEEL vähemaks, kuni viimase ukse sulgemiseni.

Mida see näitab? Aga seda, et meie riik käitub nagu allaandja. Keegi meist tugevam vaenlane tõrjub meid kodust välja, ja me kolimegi sealt ära. Me ei hakka vastu, me ei hakka uurima, kas tal on ikka õigus meid kodust välja ajada, me ei püüa teha midagi, et oma kodu oma laste jaoks alles hoida.

Meie valitsejad tunnistavad sellega, et nad on võimetud riiki juhtima. Miks nad ei otsi abi, ei kuula teadjaid, ei hooli rahvast, miks nad ei astu tagasi, et anda võimalus oma kätt proovida teistel, kellel on riigivalitsemisest teistsugune ettekujutus? Kordan veelkord igivana tõde: valitsemine tähendab TEENIMIST, mitte hävitamist, mitte alamate ärakasutamist enda huvides, mitte rahva paljaksröövimist aina kõrgemate maksude näol, mitte ühise omandi mahamüümist, mitte rahva ülbet mõnitamist.

Jah, valitseja peab kehtestama reeglid, aga need reeglid olgu mõistlikud ja kõigile kasulikud, mitte mingi grupi absurdsed väljamõeldised selleks, et teisitimõtlejaid vaikima sundida. Meie eesmärk peaks olema see, et meie lastel ja meie laste lastel oleks ilus ja turvaline elu. Eestimaa igas paigas.

Järjest rohkem on rahva hulgas neid inimesi, kes oskavad tõe ja vale vahel vahet teha, kes suudavad läbi näha meie poliit-ideoloogide üha absurdsemaks muutuvat marionetiteatrit. Nende jaoks on tõsimeelselt endasse uskuvate võimupoliitikute amokipingutused nagu mingi hale komöödia, mis ajaks naerma, kui poleks nii kurb.

Mida teha?

Kõigepealt tuleks tõsiselt tegelda eesti keele õppimisega. Sõnadele tuleb tagasi anda nende õiged tähendused. Sest keel on baas, alus, mille peale saab hakata ehitama kultuuri. “Kvaliteetne” tähendab seda, et miski on väärtuslik ja täidab hästi oma otstarvet, mitte seda, et mingi vajalik asi ära likvideeritakse.

Kuidas saab lastele “pakkuda kvaliteetsemat haridust”, kui kool kinni pannakse? Kas see pakub ka “kvaliteetsemat” elu nende vanematele, kes peavad lapse saatma kooli, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel nende kodust? Või tuleb neil otsida uus elupaik, mis on lähemal sellele “kvaliteetsemale” koolile, kus klassid “vähemkvaliteetsest” piirkonnast  lisandunud õpilaste arvel suuremaks kasvavad ja mõneks ajaks sulgemise ohust pääsevad? Kui kauaks?

Kui kaugele me oleme nõus taganema? Miks meie oma valitsus meie rahvast taganema sunnib? Kodudest välja küüditab?

Mis jutt see on, et kool ei saa “pakkuda kvaliteetset haridusteenust”, kui seal on vähe õpilasi? Mida vähem on õpilasi, seda VÄÄRTUSLIKUM (et juhtida tähelepanu sisule, mõttele, ei taha ma kasutada seda kantseliidiks muudetud kvaliteedisõna) on igaüks neist, ja seda võimalikum on iga õpilase isiklikest eelistustest ja vajadustest lähtuv õpetamine. Mõelge, kui palju on õpetajal sellises klassis AEGA iga õpilase jaoks! Väikeses klassis on palju vähem segajaid, mis laste tähelepanu hajutavad. Ka distsipliiniga ei ole seal vaja eraldi tegelda. Ja koolivägivald on seal olematu, sest kõik tunnevad kõiki, õpetajad teavad ka laste kodust olukorda, kuni mitme põlveni tagasi.

Ja kui selle termini juurde tagasi minna, siis lõpetagem ometi see “teenuste pakkumine”! Elu ei ole teenuste pakkumine ja tarbimine! Hakakem elama!

Haridus ei ole “teenus”!  Nagu ka meditsiin ja kunst. Politseist või päästeametist rääkimata.

Haridus on ettevalmistus eluks. ELUKS! Mis kestab eluaeg, mis on meil igaühel ainuke (vähemalt käesolevas vormis), ja mis mõjutab lapse tulevikku! Mis võib anda talle võimaluse seda elu täielikult ja “kvaliteetselt”, see tähendab väärtuslikult ja õnnelikult ära elada, aga võib ka selle võimaluse ÄRA VÕTTA!

Kas haridusministeerium teab seda? Kas ta vastutab meie laste tuleviku eest? Juba õpetajate koolitus peab lähtuma sellest, et õpetaja vastutab selle eest, mida ta koolis teeb. Õpetaja amet on ehk kõige olulisem amet üldse, sest sellest oleneb meie ühiskonna tervis ja tulevik! Õpetaja töö on väärtuslikum kui mingi poliitiline sekeldamine, sellega juba iga broiler hakkama ei saa, seega tuleks õpetajale maksta ka vastavat palka. Kui õpetajad on oma töö hästi teinud, siis on ju ühiskonna ühiseid asju tunduvalt lihtsam korraldada.

Õpetaja koolitus on eelkõige vaba, aruka ja loomingulise inimese kujundamine, kes suudaks sedasama lastele edasi anda. Et ka lastel aidata kujuneda vabadeks, arukateks, loomulikeks ja loomingulisteks täiskasvanud kodanikeks. Vabadus tähendab vastutust, muide. Õnnelik ei ole see, kes kõik oma ihad “vabalt” otsekohe teoks teeb, tagajärgedele mõtlemata, vaid see, kes oskab elada nii, et tema valikud ei põhjusta ühiskonnale valusaid või häbiväärseid tagajärgi.

Ei tohi  taandada ühiskonnaelu mingitele kaubanduslikele, kasumlikele, olmelistele ja instinktitasandil inimsuhetele! Inimene on eelkõige vaimne olend. Inimühiskond on elav organism, seda ei saa mingi kunstlikult konstrueeritud mudeli järgi vormida!

Maakool kujutab endast juba oma eeldustelt palju sügavamat haridust, ühtki maakooli ei tohi kinni panna! Vastupidi: kus märgatakse õpilaste arvu vähenemist, seal tuleb tõsiselt hakata tegelema selle vähenemise põhjuste kõrvaldamisega.

Maal tuleks taastada erisoodustused, et noored tahaksid maale elama minna. Meie riik on siiani maaelu hävitanud, nüüd tuleb seda hakata uuesti üles ehitama. See on praegu meie kõige olulisem teema! Mida kaugemale tulevikku me selle lükkame, seda raskem saab see olema!

Meil ei ole vaja suuri niigi häid maanteesid veel suuremaks ehitada ja nende äärde sügavaid surmakraave kaevata, meil on vaja väikesed kruusateed katta, et mõistmatud autojuhid ei külvaks inimeste ja loomade elupaikadesse hingematvat tolmu. Alustagem sellest!

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused