Malle Pärn: miks küll liberaalset ajakirjandust ei huvita tõde?

„Inimeste jaotamine või ühinemine gruppidesse on tänapäeval kuidagi ähmastunud. Nimed ei vasta enam sisule.

Feministeerium ei kaitse kõiki naisi ülekohtu ja vägivalla eest. Ehkki materiaalne tugi tuleb neile maksumaksjate rahast, teevad nemad nende maksumaksjate hulgast valiku, keda kaitsevad ja keda lausa ründavad või ära keelata tahavad.

LGBTIQ grupp ei esinda kõiki “seksuaalvähemusi” – enamus homoseksuaale ei tunnista neid oma juhtgrupiks või agitbrigaadiks. Vastupidi: ka neid häirib nende agressiivsus, edevus ja tähelepanuvajadus. Nagu võitlevad ateistidki ei esinda kõiki Jumala olemasolus või kiriku tähtsuses kahtlevaid inimesi.

Aga nad ei tohi seda avalikult välja öelda, ei tohi nende aktivistide vastu sõna võtta, sest siis nad “tühistatakse”. Nemad on järelikult LGBT aktivismi ja võimuvõitluse kõige suuremad ohvrid. Nii kurioosne kui see ka pole, ka neid kaitsevad tegelikult konservatiivid, mitte liberaalid.

Fanaatikud on alati äärmuslased ja moodustavad omaette endale võimu ihkava grupi. Ja KÕIK agressiivsed, oma vaateid kõigile pealesuruvad aktivistid on fanaatikud. Elgebetedest, feministidest ja ksenofiilidest alates kuni mituude, rohe- ja kliima- ja loomasõdalasteni. Neid ei huvita nende tegelike kaitsealuste heaolu või õnn, neid huvitab VÕIM.

Fanaatik on piiratud inimene, ta ei otsi kunagi tõde, ta otsib võimu, ta tahab, et teda tunnistataks ainuõigeks, ta tahab, et kõik mõtleksid nii nagu tema, ta tahab, et teised elaksid või vähemalt püüaksid elada tema abstraktsete väljamõeldud mudelite järgi.

Fanatism on alati seotud vihkamisega. Ja vihkamine ei ehita siin maailmas mitte midagi. Vihkamine sünnitab vihkamist, agressiivsust ja hävitamist.

Fanaatik on lõhkuja, hävitaja, mitte ehitaja. Äärmuslane on niisiis fanaatik, kes ei vali vahendeid.

Klassikaline jaotus poliitikas: konservatiivid ja liberaalid – on oma aja ära elanud. Tänapäeval on nad mingis mõttes kohad ära vahetanud: just liberaalid taotlevad kirglikult totalitarismi, ühesugusust, kõikide allutamist ühele ideoloogiale, nende oma väljamõeldud süsteemile ja reeglitele. Ja konservatiivid on need, kes püüavad inimväärikust ja isikute vabadusi alles hoida ja paljastavad liberaalide totalitarismi-ihalust.

Ka “parempoolne” ja “vasakpoolne” ei anna enam mingit pilti kellegi maailmavaatest. Tõsi, “vasak” vihjab kommunismiideele, mida tänapäeva liberaalid kirglikult taastada püüavad. Ja “parem” on selles mõttes lihtsalt sellest “vasakust” parem, vastand must-valgele totalitaariale ja kveeriale, – iseseisva vabariigi ja vabade kodanike ühenduse idee. Looduse ja Jumala seaduste austamise ning inimese väärikuse taastamise idee.

Tõsi, meie riigikogus istuvad nad tõesti spiikri poolt vaadatuna vasakul ja paremal pool.

Võltsliberaalid sõimavad konservatiive paremäärmuslasteks. Iga mõtlemisvõimeline inimene saab aru, et see süüdistus on absurdne. Paremad võivad nad ju olla, aga mitte äärmuslased.

Konservatiiv ei saa juba loogiliselt võttes mitte kunagi olla äärmuslane, sest ta püüab alles hoida klassikalisi inimlikke väärtusi, äärmuslane on ikka see, kes neist ei hooli, kes püüab neid hävitada OMA isiklikke soove teostades. Küll aga võib äärmusse kalduda liberaal, kui ta võimule pääseb ja hakkab oma väljamõeldud ühiskonnamudelit kõigile jõuga peale suruma.

Seda me ju näeme tänapäeval eriti selgelt. Isegi, kui vahel harva ka rahvale midagi anda tahetakse, siis pannakse sellele külge silt, mis määrab ära, mida selle “kingitusega” peale tohib hakata.

Kui mingi sõjavägi ründab teise riigi piiripunkti ja selle piiripunkti kaitsjad vastu hakkavad, siis ei saa neid kohe kuidagi äärmuslasteks nimetada. Kui mingi grupp seltsimehi hakkab järjekindlalt läbi saagima klassikalisi ühiskonna alustalasid, siis neile vastuhakkajad ei ole mitte äärmuslased. Vastupidi: need saagijad on ise äärmuslased.

Lihtsas eesti keeles võiks neid omavahel vastanduvaid ideoloogiaid muidugi nimetada ka parempoolseteks ja pahempoolseteks – selles mõttes, et pahempoolsed on need, kes tahavad maailma pöörata pahupidi, parempoolsed on need, kes kaitsevad klassikalisi väärtusi ja lõhkujatele vastu hakkavad.

Parempoolsed on niisiis paremad ja pahempoolsed on pahemad (sõnast “paha”). Nõnda see ju väga paljudele praegu ka välja paistab?

Kui demokraatlikus kogukonnas või ühiskonnas on vastanduvad grupid, siis peaks seal olema tähtsal kohal ka AVALIK diskussioon nende vahel, igasugune mõistlik kriitika peaks olema lubatud ja oodatud, sest kuidas me muidu tõe ära tunneme?

Meedia peaks olema see vahendaja, kes AUSALT ja võrdselt mõlema poole mõtlejatele sõna annab. Mitte igale õhinapõhisele loosungihüüdjale, programmeeritud robotile ja “iseenese tarkusest” ennasttäis hobi-arvajale, vaid just mõtlejatele ja teadjatele!

Miks liberaalset ajakirjandust ei huvita tõde?

Ja vihakõne seaduse asemel tuleks teha justnimelt sihiliku, õela, PAHATAHTLIKU laimu seadus – et teadmatusest sündinud laim või vale kellegi kohta oleks küll ühiskondlikult taunitav, aga mitte nii rängasti karistatav nagu pahatahtlik, sihilik, mingi objekti mahategemiseks või “tühistamiseks” levitatav laim.

Euroopa Liidule tuleb selgeks teha, et see ongi meie vaste nende “vihakõnele”, seejuures on see palju täpsem ja selgem kui nende uduähmane ja demagoogiline “vihakõne”.

Ja kindlasti tuleks selle laimu alla liigitada ka kõik vale-epiteedid ehk halvustavad sildid, mida pahemad paremate kohta tarvitavad, sest needki sobivad täpselt selle hukkamõistetava laimamise määratluse alla.

Inetud sildid on puhas laim ja “vihakõne”, nende eesmärk on ainult vastaseid demoniseerida, halvustada, “tühistada”, nagu praegu tahetakse öelda. Äärmuslased, fašistid, natsid, tagurlased, saast, “homofoobid”, ksenofoobid, rassistid, – sulaselge vihakõne, lausa vihkamisekõne, hävitamisekõne, tühistamisekõne.

Teeme selle seaduseelnõu ümber nii, et sellest seadusest saaks tõesti rahuseadus, mittte sõjaseadus! Mitte selline, nagu see on Euroopas, vaid selline, nagu see peaks olema ühes tõelises õigusriigis!

Aga Toompeal on ju jälle teerull, nagu enne eelmist valitsust, riigikogus ei ole enam isegi ausat ja mõtlemisvõimelist opositsiooni. Kõik peale EKRE on alla andnud Brüsseli diktatuurile.“

Malle Pärn, rahvuskonservatiiv, teoloog, näitleja ja kolumnist