Malle Pärn: Missugust presidenti Eesti praegu vajab?

Arvamus,
- Updated
©UU
Kadriorgu vapustavad muudatused – kord kaob auvalve, siis jälle saabub sinna üks kahtlane “seltsimees”. Pilt on illustratiivne.

„Mind paneb imestama inimeste liigne enesekindlus ja kohati äärmine enesekesksus. Käitumises, väljendumistes, hoiakutes, teistesse suhtumises, avalikus tegutsemises. Poliitikas, meedias, kultuuris. Avalikus ruumis, seltskonnas. Äärmine üleolekutunne, kõigi mittenõustujate halvustamine. Justnagu peegleid enam ei olekski.

Kuhu me oleme jõudnud – tervemõistuslik kriitika tahetakse nüüd ümber nimetada vihakõneks?

Kui rumal inimene pannakse mingi kõrge ameti peale, siis ei tule talle pähegi kahelda, kas ta ikka sinna sobib, kas ta suudab teha tööd, mida see ametnik tegema peaks. Ta istub oma toolile sellisena, “nagu ta on”, teeb tähtsa näo pähe, õpib ära mingid välised poosid ja vajaliku kantseliidisõnavara, – ja on endaga ülimalt rahul. Ta esineb tähtsa isikuna, ja kõik, kes on temast allpool, peavad tema meelest teda kuulama ja uskuma ja austama. Ja ei mingit kriitikat! Paraku ka ei mingit vastutamist. Sest tema ju ei eksi!

“Ma olen selline, nagu ma olen,” mõtleb ta uhkusega. Ja kuna ma saavutasin selle kõrge koha, siis olen ma ka väärtuslik ja autoriteetne, kõik peavad austama mind sellisena, nagu ma olen. Ta usub, et ta on selle kõrge positsiooni ära teeninud pelgalt sellega, milline ta on.

Arukas inimene püüab ennast ameti nõuetele vastavalt arendada, kujundada, ta õpib usinasti, kontrollides ühtlasi, kas ta suudab seda tööd heal tasemel teha. Kui tunneb, et ta ei saa hakkama, kui tema tegevust ikka väga palju mõistlikul viisil kritiseeritakse, siis ta loobub sellest ametist ja otsib endale midagi jõukohasemat. Ta ei vaigista kriitikat, ei süüdista oma eksimustes teisi, ei halvusta oponente, vaid püüab neid mõistlike argumentidega veenda.

Meile toodi Euroopast keskmine ametnik (isegi mitte mingi “tippjuht”!) presidendiks, pandi hopsti ametisse, õnneks ilma kiriku õnnistuseta, niisiis, ega ta olegi päris legitiimne. Pigem nagu ateistide poliitiline marionett presidendi rollis.

Kui valijameestel ei õnnestunud presidendikandidaadi osas üksmeelt leida, siis oleks tulnud kas kuulutada välja uued valimised koos uute kandidaatide ja uue kampaaniaga, või jätta presidenditool järgmiseks viieks aastaks täitmata. Uskuge, me poleks isegi märganud presidendi puudumist! Aga päris palju raha oleks saanud kokku hoida! Ehk oleks õnnestunud isegi päästjate või õpetajate palka tõsta ilma kuskile mujale auku kaevamata.

See, mis meil tehti, oli poliitiline farss. Nagu pioneerisalk oleks valinud uut pioneerijuhti. Riigi president on midagi muud kui üks tavaline pioneerijuht!

Kaljulaid ütles ametisse astudes uhkelt, et ta tahab olla “kõikide” president. Kui analüüsida tema käitumist presidendina, siis ilmselt mõtles ta sellega, et KÕIK peavad teda presidendina austama, vaatamata sellele, kuidas ta käitub, mida teeb või räägib, või kuidas ta ise suhtub mingitesse erinevatesse gruppidesse. Sest selle sõna otseses mõttes ei ole ta olnud “kõikide” president. Ta on kindlalt vaid ühe väikese grupi president.

Missuguse pilguga me vaatame ennast? Kui maailma keskpunkti?

Jah, me olemegi enda jaoks maailma keskpunkt. Aga ikka KESET seda maailma, mitte väljaspool seda. Me oleme ainult üks tilluke element selles maailmas. Nagu sipelgas. Me peame alluma loodusseadustele. Me ei suuda isegi oma sisikonda suunata ja valitseda, mis siis veel teisi inimesi või lausa tervet maailma väljaspool meid?

Me elame keset seda ühiskonda, selle ühiskonna SEES. Me sõltume üksteisest, ja veel nii paljudest muudest tingimustest, sündmustest, olukordadest, loodusest, koguni igasugu juhustest ja juhtumistest. Me suuname oma elu ja saatust oma tegevusega, oma valikutega, oma mõtetega, oma soovidega.

Üheainsa hetkega võib kõik meie elus täiesti teiseks muutuda. Suurem osa inimesi on selliseid hetki oma elus kogenud. Oled näiteks kindlalt kuhugi teel, kiirustad ja tunned rõõmu eelseisvast peost või teatrietendusest, aga äkki libised ja kukud, murrad käeluu ja oled sunnitud hoopis kiirabi kutsuma.

Sellepärast on ülbus eriti kummastav. Käesoleva hetke soodne olukord ei kesta igavesti. Elus on ikka mingid tõusud ja mõõnad.

Kuidas saab inimene olla ülbe, üleolev teiste suhtes, ennast pidada paremaks, õigemaks, koguni võitmatuks, karistamatuks?

Kuidas saab inimene nõuda, et kõik teeksid või mõtleksid seda, mis temale meeldib, aga väga paljudele inimestele EI MEELDI?

Kuidas võib inimene aina sõimata neid, kellele tema soovid ja eluviisid ei meeldi? Või koguni kohtu kaudu nõuda neilt raha “solvamise” eest, ehkki teine vaid avaldas oma arvamust tema avaliku käitumise kohta, mis temale tundus rumalana, ebasündsana või tervele ühiskonnale kahjulikuna?

Ülbus on rumaluse kaksikvend. Mida rumalam on inimene, seda ülbem ta on.

Eesti vajab hädasti PÄRISELT kõikide presidenti. Kes oleks ülevalpool meie omavahelisi kaklusi, austaks võrdselt mõlema poole (ausaid) sõdalasi ja hooliks ka nendest, kes seda sõda kaasa ei tee. Kes oskaks olla diplomaat ja lepitada kaklejaid, kes oleks piisavalt autoriteetne, nõnda et teda mingilgi määral kuulataks ja arvestataks. Praegu täidab meil seda lünka aeg-ajalt peapiiskop, ent teda ju ateistid ei kuula.

Inimene, kes astub presidendiametisse, peab ennast sellele ametile vastavaks KUJUNDAMA. Ta peab omaenda elu ja isiku kõrvale panema ja hakkama käituma ja esinema nagu PRESIDENT. Kaljulaid ei ole viie aastaga sammukestki sellele ametile lähemale liikunud. Pigem vastupidi.

Keegi pole ju iseeenesest otsekohe president. Kõrgel ametil on teatud nõudmised. Eelkõige peaks president olema vaimuaristokraat, haritlane. Tal peab olema vaimne pagas, mis aitab tal teha õigeid valikuid ja otsuseid, hinnata olukordi kogemuse ja elutarkuse pinnalt. Ta peab oma rahvast teenima, selle sõna otseses mõttes.

Ta peab oma rahvast vähemalt püüdma kaitsta rumaluse ja ebaõigluse ülemvõimu eest.

Kandidaati ei ole mõtet otsida tuntud poliitikute hulgast, sest kellelgi neist ei ole presidendiametiks vajalikku autoriteeti KOGU rahva silmis. Ta peaks olema heas mõttes poliitiliselt neutraalne, see tähendab tark ja filosoofiline, poliitikast kõrgemal.

Tahaks ükskord ometi presidenti, kelle poole me võiksime kõik üles vaadata, keda saaks uskuda ja usaldada, kelle kõned meile südamesse läheksid ja meile jõudu ja lootust annaksid!

Ma näen üht inimest, kes meie praeguses olukorras sobiks sellesse ametisse. See on Mart Raukas.

Aga kindlasti ei soovi ta seda ametit. Ilves viis selle ameti maine üsna madalale, Kaljulaid jätkas seda allakäiku. Rahvas ei austa enam presidenti. Kohati on see lausa naljanumber. “Hei, aafrika õed ja vennad, kas te tahate e-riiki?” Või telefonidega vilgutamine… Või dressipluus kirjaga “Sõna on vaba”.

Mart Raukas on piisavalt noor, ta võiks ju oma rahva heaks ohverdada viis aastat oma elust, et presidendiameti au taastada ja eesti rahvas taas kokku liita? Tema puhul ei tekiks iial seda äärmise ülbuse probleemi, ka mitte presidendi ametihüvede ärakasutamist oma isikliku elu “rikastamiseks”.

Me vajame presidendiks rahulikku ja tarka meest, kes võiks meile eeskujuks olla! Mart Raukas presidendiks!”

Malle Pärn, rahvuskonservatiiv, kolumnist, näitleja ja teoloog

Lisa: „SERVITI“: Filosoof Mart Raukas: Kas maskikandmine võtab ühiskonnalt inimäolisuse?

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused